Möödunud nädala Ärilehe artiklis “Tarbimisbuum on võtnud leivalt ja lihalt maitse” ilmunud tippkokkade kriitika, millega rünnati nii Eesti toiduainetööstust, loomakasvatajaid ja poekette kui ka sinna sekka harimatuid keskmisi inimesi, kes kokkade sõnul oskavad toiduaineid hinnata vaid välimuse järgi, oli sedavõrd ebaõiglane, et sellele reageerimata jätta oleks kuritegu.    

Selline pöördumine, millele omalt poolt sekundeerisid ka Stockmanni ja Kaubamaja esindajad, tegi mind väga kurvaks ja nõutuks: kas tõepoolest on Eesti suurim töötleva tööstuse haru – toiduainetööstus – tegelikult masinavärk, mis paiskab päevast päeva välja tonnide viisi maitsetut vähekvaliteetset crap’i?

Tekkis küsimus, kas meie tunnustatud kokad, kellest üks on andnud Eesti Toidu projekti raames märkimisväärse panuse eestimaise toidukultuuri edendamiseks, ning peakokkade assotsiatsioon, kellega koostöös üks suur lihatööstusettevõte töötab välja uusi tooteid, arvavad, et just niimoodi tootjatele ja tarbijatele vastandudes ongi võimalik Eesti toidukultuuri edendada. Eri uuringutele ja küsitlustele ning oma kogemusele toetudes võime kindlalt väita, et eestlastele maitseb Eesti toit ja kui tipprestoranide käibed majanduse jahtudes langevad, ei maksa selles küll tootjaid süüdistada.

Konjunktuuriinstituudi korraldatud uuringu andmeil eelistab eestimaist 73% tarbijatest ning kõige rohkem ollakse rahul piima- ning pagari- ja leivatoodetega.

Tooraine kvaliteet paraneb

Üha enam hinnatakse tuttavaid kaubamärke, mis näitab usalduse võitmist. Tulemus ei ole halb ning selle saavutamine on nõudnud ettevõtetelt suuri pingutusi. Ainuüksi viimase kolme aastaga on tootmisettevõtetesse investeeritud ligi kolm miljardit krooni ja mitte ainult hoonete tänapäevastamisse ega seadmete uuendamisse, vaid ka koostöösse teadusasutustega ja tootearendusse.

Kui vaadata suurt valikut meie toidukauplustes, siis kas sellises konkurentsiolukorras on kellegi arvates võimalik ellu jääda, pakkudes kehva maitse ja kõikuva kvaliteediga tooteid? Ma väidan, et meie aina targemaks ja nõudlikumaks muutuvate tarbijate tähelepanu ja soosingu võitmiseks tehakse siinsetes ettevõtetes mitu korda rohkem tööd kui Lääne-Euroopas. Meie tootearendajad-tehnoloogid on tõelised kunstnikud ja innovaatorid, kes loovad aina uusi maitseid (ja meie maitsele omaseid maitseid) ning parandavad toitude funktsionaalsust (kasulikkust). Iga aastaga on paranenud ka tooraine kvaliteet, eriti kohaliku tooraine puhul, mille baasil on head ideed ellu viidud.

Igal kevadel osaleb toiduliidu tootevõistlusel “Eesti parim toiduaine” 150 uut toiduainetööstuses loodud toodet. Spetsialistid, kes on neid tooteid läbi aastate hinnanud, sealhulgas  tippkokad, on olnud kiituse ja tunnustusega siirad. Kas aga kõik ettevõtete ja eriti väiketootjate tooted jõuavad ka õiglase hinnaga, õigel ajal ja moel lettidele, on kaubanduskettide südametunnistuse, töökultuuri ja teenimissoovi küsimus.

Kas mõned meist ei ole mitte viimaste aastate majandusmulli eufoorias reaalsustaju kaotanud? Alles see oli, kui pidime rahulduma hallide sardellide ja sama värvi saiapätsidega. Importtoidukaupade osakaal – ligi 40% – on meie turul liiga suur ja kindlasti ei turguta väikese riigi majandust niivõrd, kuivõrd ühe tootmisettevõtte käigus hoidmine. Mõelgem sellele, enne kui teeme meedias mõtlematuid ja põhjendamatuid avaldusi!

Head inimesed, minge võtke üks eestimaine grilltoode ja ampsake kõrvale tumedat leiba, tundke mõnu mõnest eestimaisest karastusjoogist ja sööge peale eestimaist jäätist. Maitseelamused on garanteeritud.