Eestis on kaks kolmandikku palgaerinevustest põhjendamata
Sellistest objektiivsetest kriteeriumidest nagu segregatsioon (koondumine nö meeste ja naiste aladele) ning tööaja, hariduse, staaži vms erinevused tulenevat palgaerinevust loetakse põhjendatuks. Seda osa, mida ei ole võimalik selgitada mainitud näitajate abil, nimetatakse
põhjendamatuks palgavaheks ja sellest suure osa võib moodustada diskrimineerimine — sama või võrdväärse töö eest ühest soost töötajale väiksema palga maksmine võrreldes teisest soost töötajaga.
“Poliitikauuringute keskuse Praxis analüüsi kohaselt on Eestis 1/3 palgaerinevustest põhjendatud ning 2/3 põhjendamata,” märkis soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik Margit Sarv Delfile.
Eurofoundi andmetest selgub, et Eestis oli 2007. aastal naiste ja meeste vaheline palgaerinevus suurim — 30,3 protsenti. Väikseima erinevusega oli Malta, 2.4 protsenti. Itaalias ja Portugalis on põhjendamatute palgaerinevuste trend kasvuteel.
“Palgalõhe põhjused on komplekssed ja tulevad muuhulgas sellest, et Eestis on ka Euroopa Liidu suurim tööturu segregatsioon, naiste töid väärtustatakse meeste omadest vähem, naised jõuavad vähem kõrgepalgalistele kohtadele ning tööandjad kipuvad lähtuma eelarvamusest, et kohustus laste ja teiste hoolt vajavate inimeste eest hoolitseda lasub ainult naistel,” märkis sotsiaalministeeriumi pressiesindaja Agnes Männiste.
Lisaks ei tule kasuks Eestis levinud komme sõlmida salajasi palgakokkuleppeid. Suurem läbipaistvus aitaks kindlasti inimestel läbirääkimistel õiglasemat palka küsida, samuti tuleks inimesi julgustada valima “ebatraditsioonilisi” ameteid.
2009. aasta soolise võrdõiguslikkuse monitooringu kohaselt tunnetab 17 protsenti naisi ebavõrdsust töö tasustamisel. 9 protsenti meestest aga tunnetab erinevust informatsiooni saamisel.
“Voliniku poole pöördujad on enim esile tõstnud võrdse kohtlemise rikkumisi tööle võtmisel (seda kogevad eriti noored naised), sh sooliselt diskrimineerivaid töökuulutusi,” märkis Sarv.
Eelmisel aastal oli esmakordselt pöördumisi seoses töösuhte lõpetamisega. Antud probleem puudutas rohkem mehi, keda koheldi naistöötajatega võrreldes halvemini.
Samuti on päevakorda kerkinud nõu küsimine seksuaalse ahistamise asjades, eranditult naisterahvaste poolt. Nende kirjeldatud juhtumid olid tõesti tõsised ja väga traumeerivad ohvritele.
“Ükski ahistamisega seoses pöördunust ei olnud aga valmis ametlikult oma tööandja vastu välja astuma, mis andis kinnitust, et sellekohastesse süüdistustesse ei suhtuta kergekäeliselt ja oma õiguste eest seista on emotsionaalselt raske,” märkis volinik.
