Eestlased on hõivanud juhtivad kohad Soome värvitootja Tikkurila Ida-Euroopa ärides
Kõrgeimal ametikohal on neist Janno Pajo, kes on Tikkurila kontserni asepresident ning Ida-Euroopa piirkonna direktor. “Minul läheb Tikkurilas 15. aasta,” märgib Pajo, kes alustas firmas töötamist müügimehena ning on karjääriredelil üha ülespoole tõusnud. Kuus aastat juhtis Pajo Tikkurila Poola tehast. Ida-Euroopa tootmise ja investeeringute eest vastutab Raivo Voit, Andres Kurimi vastutusalasse jäävad administratsiooni-, IT- ja finantsteemad.
Mauno Nurm töötab müügidirektorina Moskvas, Tanel Nelling juhib Tikkurila tütarettevõtet Vilniuses. “Õiged inimesed on järelikult sattunud õigel ajal õigesse kohta,” vastab Pajo küsimusele: milles peitub eestlaste Tikkurila juhtivate kohtade saladus?
Pajo sõnul on idaregioon Tikkurila jaoks strateegiliselt kõige tähtsam kasvupiirkond ning lähtuvalt majanduskasvust on selleks ka piisavalt eeldusi. “Turuliidrid oleme Soomes, Baltimaades, Venemaal,” lausub Pajo. Poolas asub Tikkurila kolmandal kohal.
Seisundit Ukraina turul on Pajo ütlust mööda raske määrata, sest turg on hästi fragmenteeritud ja ühelegi tootjale ei kuulu üle 10% turust. Sama seis valitseb Leedus. “Meie eesmärk on selgelt olla mõne aja möödudes number üks,” kinnitab Pajo.
Ukraina – uus väljakutse
Soome värvitootja Tikkurila Ukraina tehase juht Allan Suvi peab end stardiinimeseks. Tema elulugu on kirju eri riikides töötatud ametikohtadest, millest enamikku hõlmab koondnimetus: telefonikataloogid ja infoliin.
Nende väljaarendamisega on ta edukalt tegelenud Valgevenes, Lätis, Ukrainas ja ka Eestis. Teabeliini 1188 käimatõmbamise aastal 1996 töötas Allan Suvi Telia InfoMedias müügi- ja marketingidirektorina.
Pööre ametipositsioonis toimus pool aastat tagasi, kui Allan Suvi asus Kiievis juhtima Tikkurila värvitehast. Aastaid idaturul töötamine on andnud hea kogemuse ja kindluse. Värviäri ise tähendab tema sõnul aga sootuks midagi muud kui telemeedia ning Tikkurila on koht, kus on väga palju õppida. “Ei saa rääkida poolest aastast, mil viid end asjaga kurssi,” tõdeb Allan Suvi. “Et seda äri põhjalikult tundma õppida, kulub aastaid.”
Idaturul – Ukrainas, Venemaal, Valgevenes, Poolas – on endiselt teine ärikultuur kui Eestis. Rääkimata Soomest.
Valgevene Belfaktas tegutses mees kaks aastat, kuni äri hakkas toimima. Edasi tuli aasta tööd Eestis infoliiniga 1188. Seejärel aasta Lätis Eniro Latvijas ning 1998. aastal leidis ta end Kiievis, taas telemeedia valdkonnas, kus loomist ootasid uus telefonikataloog ja infoliin TeleMedia Ukraine. “Tehniline baas oli Ukrainas hea, aga kõige suuremaks pähkliks osutus kohalik telekom – me ei saanud lühinumbrit. Otsus venis ja venis ning lõpuks otsustasime pakkuda teenust pikal, seitsmekohalisel numbril. Kahjuks ei hakanud teenus sellisena tööle 2001. aastal otsustasid rootslastest omanikud majanduslikel kaalutlustel infoliini sulgeda.”
Pärast aastast pausi, mille sisse mahtus elu Eestis ja – nagu Allan Suvi ütleb – iseendaga tegelemine, kutsuti ta taas tagasi Kiievisse, norralaste firmasse Yellow Pages of Ukraine, kus ta töötas neli aastat – pikim projekti käivitamine tema karjääri jooksul.
Ukraina ja üldse idaturu võluks nimetab Suvi, et seal tehakse äri inimeste vahel. “Siin pole asi läinud ametlikuks, kuivaks ja rangetesse raamidesse,” selgitab ta. “Me ei saada e-kirju jumal teab kuhu, siin kohtutakse näost näkku. Ei ole nii, et saadan arve ja loodan, et selle põhjal ka makstakse.” Tähtsad lepingud sõlmitakse alati omavahelistel kokkusaamistel.
Allan Suve sõnul on Eesti ja Ukraina töökultuuris omajagu vahet. “Kui Eestis on vaja ühe protsessi liigutamiseks ühte inimest, siis siin kolme. Las-minna-meeleolu on rohkem. Valgevenes on firmat toimima panna oluliselt kergem kui Ukrainas,” ütleb ta. On veel teinegi oluline erinevus: kui Eesti ärides enam peaaegu sularaha ei liigugi, siis Ukrainas liikuvad sularahakogused on märkimisväärsed. “Siin käiakse ikka mõnikord kohvritega.”
“Nimetan end seda laadi inimeseks, et kui asi paika loksub, siis tekib rutiin ja minu kasutegur langeb, lihtsam on midagi uut otsida,” märgib Suvi. “Olen stardiinimene.”
Nüüd ongi Allan Suvel ees uus väljakutse: tõsta praegu neljaprotsendise turuosaga Tikkurila Ukrainas 2009. aastaks turuliidriks keskmise ja kõrgema hinnatasemega turu segmendis. “Odavate värvide tootjaid on Ukrainas palju ja nendega pole meil kavas võistelda,” nentis ta. “Eelkõige eeldab see muidugi aktiivset tegevuse laiendamist regioonides. 2005. aastaga võrreldes on suurte ehitusmarketite ketid, mis asusid peaasjalikult Kiievis, hakanud laienema väga aktiivselt kõigisse Ukraina piirkondadesse. See näitab omakorda nii ehitusturu kui ka elanikkonna maksejõu tõusu. 2007. aastal avatakse Ukrainas umbes 20 uut ehituskaubamaja.
Selline tendents peaks lähiaastatel jätkuma. Tootmine on muidugi koondunud peaasjalikult juba ajaloolisse tööstuspiirkonda, riigi idaossa Zaporozˇje, Dnepropetrovski ja Donetski ümbrusse.”
Ukraina kiire kasv
Ukraina ehitusturg kasvab aastas keskeltläbi 25% ja see loob ka Tikkurila arenguks hea perspektiivi. Tikkurila tehas ja logistika asuvad Kiievi kesklinnas. Kuna tehas ei tooda alküüdvärve, ei ole vähemasti keskkonnareostuse ohtu.
Millal Allan Suvi võiks oma Ida-Euroopa “turneelt” Eestisse tagasi pöörduda, ei oska ta ise praegu arvatagi. “Eesti on ja jääb vanematekoduks ja on südamelähedane, aga pidevalt olla… Panen end praegu mujal proovile.”
“Metsik lääs,” iseloomustab Allan Suvi aega, mil ta asus Valgevenes Belfakta kataloogi ja infoliini sisse töötama. “Anti patakas raha ja alustada tuli otsast peale,” kirjeldab ta olukorda. “Tuli leida kontor ja see remontida, võtta tööle inimesed…” Suve sõnul panid just sel ajal paljud välisfirmad oma kontori kinni, sest äri ajada oli keeruline. “Meeletu bürokraatia,” toob ta põhjuse Valgevenes äri ajamise miinuspoolelt. “Pisiasjade vormistamiseks on vaja tohutult pabereid.”
Näiteks toob ta lõbusa loo volituse volitusest. “Kui läksid poodi firmale asju ostma, pidi selleks olema volitus. See blanketivorm tuli omakorda poest osta,” jutustab ta. “Ja kui sul on uus firma, siis peab olema volitus, et osta, aga et osta volitus, peab olema volitus. Suletud ring! Ega muud üle jää, kui tuleb kuskilt volitus hankida. Lahendamatuid probleeme pole, igal asjal oli oma hind,” resümeerib Allan Suvi.
Muidugi ei jäänud negatiivsed asjad sugugi domineerima. “Valgevene töökultuur üllatas. Kui asjad on kokku lepitud, siis nad ka toimivad, selle nimel töötatakse.”
Tikkurila
Jõuline liikumine itta
Liider Põhja- ja Ida-Euroopas
•• Tikkurila 2005. aasta läbimüük oli 458 miljonit eurot ja ettevõtetes töötas 2400 inimest.
•• Tikkurila on loodud 1862. aastal Soomes.
•• Tikkurila tootmisüksusi asub seitsmes Euroopa riigis, müügikeskused on lisaks kuues riigis. Ta on osa Kemira rahvusvahelisest keemiatööstusgrupist.
•• On liidripositsioonil Põhja- ja Ida-Euroopas, suurimat kasvu oodatakse idaturul, kus seoses majanduskasvuga suureneb ka värvide müük.
•• Eri riikides on Tikkurila dekoratiivvärvid tuntud eri brändidena: Tikkurila Soomes ja Venemaal, Teks Venemaal, Alcro ja Beckers Rootsis, Vivacolor Baltimaades ja Polifarb Debica Poolas. Tööstuses on tuntud bränd Tikkurila Coatings.
•• 20% toodangust läheb metalli- ja puidutööstusele, 80% läbimüügist kuulub dekoratiivvärvidele.
