“Eesti oma linatööstuse jalule tõstmiseks läheb vaja saja miljoni krooni suurust investeeringut, mis pakuks investorile ligi 20-protsendist aastatootlust,” kinnitab Lõuna-Eesti linaentusiast Jüri Varik.

Linast saab toota ehitusmaterjale ja loomasööta, kuid ka inimtoitu. Eesti lina oleks nii hea, et sellest valmistatud riie annaks kõigile konkurentidele silmad ette. Kuid asjal on üks “aga”: lõunapoolsed vana Euroopa riigid maksavad linakasvatajale hektari kohta kuni 12 000 krooni toetust, mis jahutab eestlaste lootusi.

“Eesti sobib lina kasvatamiseks suurepäraselt, eriti praegu, kui sügised on ilusad ja pikad,” räägib Iiri kapitalile kuuluva Pärnu Linavabriku juhataja Arvo Vilmann. “Ostame oma tooraine parima hinna ja kvaliteedi suhtega. Juhul kui Eesti farmerid suudavad seda pakkuda, siis ostame Eestist, kui ei suuda, ostame Prantsusmaalt, Belgiast, Valgevenest või mõnest muust riigist.”

Hiina tootjate surve tõttu on Pärnu Linavabriku kasum ja töötajate arv igal aastal kahanenud.

Kui Euroopa Liit hakkab tulevikus toetuspoliitika erinevusi kaotama, siis on Eesti linal suur tulevik, väidab üks Eesti tuntumaid linakasvatajaid, Mooste katsejaama juhataja Kalju Paalmann. Selleks et üks linatööstusettevõte saaks tegutseda, peaks tema taga olema vähemalt 500 hektarit põldu.

Riide valmistamiseks vajalikku kiulina Eestis peaaegu ei kasvatatagi — ei suuda konkureerida. Õlilina kasvatatakse Eestis seevastu ligi 150 hektaril. Linaõli kasutatakse puidukaitsevahendina, kuid ka loomade söödalisandina. Söötes loomadele linaõli, saab toota nn tervisepiima ja -juustu. Samuti on häid väljavaateid linaõli ja -seemnete inimtoiduks kasutamisel.

Eesti riigil puudub peaaegu täiesti nägemus linakultuurist. “Linakasvatus on lihtsalt mõnede meeste suur unelm,” ütleb põllumajandusministeeriumi taimekasvatuse büroo juhataja Erki Miller. “Kuid tegelikkuses tuleb lina sisse sealt, kus tööjõud on odav.”

Brüsselis tegutsevatel Eesti põllumajandusasjatundjatel polnud linapoliitika kohta midagi öelda, kuigi just nemad peaksid asuma põllumajanduspoliitika sepikoja ääsi ääres. “Suuname küsimuse edasi,” kõlas sealse esinduse vastus.

“Linaliit on osutunud liiga nõrgaks, et oma huvisid põllumajandusministeeriumi koridorides teiste erialaliitudega võrdväärselt esindada,” tõdeb riigikogu majanduskomisjoni esimes Urmas Klaas. “Näpuga tuleb näidata kunagistele Rahvaliidu põllumajandusministritele, kes need põllumajandusküsimused Euroopa Liiduga allkirjastasid.”

Teise Eestis tegutseva linavabrikuna valmistab OÜ Vestra Võrus palkmajadele linast soojustusriba. “Soomes on projektipõhiselt proovitud linast paksude soojusisolatsiooniplaatide valmistamist, kuid meil paksema kui paari sentimeetri paksuse materjali tegemiseks seadmeid ei ole,” tunnistab Vestra juht Kaido Kaust. “Oleme väike ettevõte ja peame linavaldkonda liiga ebakindlaks, et sellesse tõsisemalt investeerida.”

Linakasvatuse kohal hõljuvad ka alles lähiminevikust pärit tülipilved, mis kahandavad tööstusharu usaldusväärsust. “Aastaid tagasi olin lina suhtes väga optimistlik, kuid siis tõmbas Eesti Lina nimeline ettevõte mul naha üle kõrvade,” räägib Ahja maaomanik Arvo Vilt. “Ostsime nendega kahasse tehtud ettevõttega Agritek laenu peale seadmeid ja linaseemet, kuid nemad müüsid tagaselja ettevõtte varad maha ja jätsid mulle ainult võlad.” Vilt on käinud mööda kohtuid, aga õigust pole saanud.

Nüüd seisab Vildil reservis kümme hektarit maad ja seemet on ligi 30 hektari külvamiseks. Põld on küll võssa kasvanud, kuid tänavu kevadel kavatseb mees selle ära puhastada.

Venemaa linatöötlemisseadmete tootjatega heades suhetes olnud Eesti Lina peab linatootmise hukutajaks Eestit tabanud rapsipalavikku. “Sattusime tegutsema ajal, kui rapsitootmine sai eelisarenduse, ja see vähendas maaomanike huvi rentida maad lina kasvatamiseks,” selgitab üks Eesti Lina juhte Pavel Kudinski. “Meil olid linatootmisega suured plaanid, kuid me ei kavatsenud investeerida lina kasvatamisse, vaid tootmisliinidesse.”