Ehitus eelistab eestimaist siis, kui see on otstarbekas
“Hiinast saaks aknaid tellida kindlasti palju odavamalt, kuid seda oleks väga tülikas korraldada, kuna aknad ostetakse individuaaltellimuste alusel,” möönab Fenestra müügijuht Alar Sutt. “Kohalikul tootjal on parim ülevaade kliendi vajadustest ja võimalus neile kiiresti reageerida.”
E-Betoonelement eelistab osta kodumaise päritoluga materjale, kinnitab ettevõtte turundusassistent Mari-Liis Tenno. “Eelkõige peame tähtsaks kasutatavate materjalide head kvaliteeti ja mõistlikku hinda. Samas kasutame paljudel juhtudel – nagu teras, soojustus (klaas- ja mineraalvill), dekoratiivbetoonimaterjalid jne – välismaiseid materjale, mida Eestis ei toodeta,” märgib ta.
Praktilistel kaalutlustel teevad oma otsuse ka ehitajad. “Meie otsustame oma ostude tegemisel professionaalse teenuse, kvaliteetse kauba ja hea hinna erinevate kombinatsioonide põhjal – kui seda suudavad pakkuda kohalikud tootjad ja teenusepakkujad, siis me ostame ka neilt,” ütleb eelistuste kohta AS-i Eesti Ehitus juhatuse esimees Jaano Vink.
Kohalik ehitusmaterjal on kvaliteetne ja konkurentsi-võimeline, kinnitab tootjate liidu tegevdirektor Enno Rebane. Suur osa sellest valmib välisosalusega ettevõtetes, kuhu rahvusvahelised kontsernid on toonud investeeringud, tänapäevase tehnoloogia ja oskusteabe. Kohalik tootmine keskendub valdavalt lähiturgudele, sest raske ja suuremõõtmelise materjali pika vahemaa taha vedamine pole otstarbekas. Näiteks monteeritava betooni eksporti ja importi mõjutab transpordi hind: betooni raskuse tõttu lisandub toote hinnale suur veokulu.
Kohalik turg jääb kitsaks
Samal ajal ei suuda kohalik turg toita tootjaid, kelle tootmisvõimsus on tunduvalt suurem, kui turg tarbida suudab – olgu siis tegemist välisosalusega ettevõtetega või mitte. Paar buumiaastat ei suutnud siin midagi muuta.
Tootjate vahel on vägagi tihe konkurents. Aknaturul tegutseb Suti andmeil aktiivselt 70 tootjat. “Fenestra on viimased 15 aastat 30–80% (sõltuvalt kodumaisest nõudlusest) toodangust ikka ja alati eksportinud. 2007–2008 on kodumaise müügi osakaal langenud u 20%-ni kogu müügist,” teatab ta.
Tenno sõnul valitseb monteeritava raudbetooni turul samuti tihe tootjatevaheline rebimine. “Lisaks viiele suuremale tootjale on viimastel aastatel turule lisandunud üks suurem ja mitmeid väiksemaid elementide valmistajaid. Kuna hetkel ületab pakkumine nõudlust, siis on mitmed Eesti tootjad hakanud rohkem tähelepanu pöörama ekspordile,” tutvustab ta suundumust.
Tootjad peavad püsima jäämiseks leidma oma nisˇi, pakkuma head hinna ja kvaliteedi suhet ning olema usaldusväärsed partnerid. Laia tootevaliku ja kõrge kvaliteedi kõrval on Tenno sõnul väga tähtis objektidele viidavate elementide täpne tarnimine, sest iga seisak tähendab aja- ja rahakulu.
Sutt leiab, et kõigile on kasulikum, kui Eestis on võimalikult palju nutikaid tootjaid, sest see annab tööd ja lihvib inimeste oskusi. “Ka sellistes kallites maades, nagu on näiteks Taani ja Rootsi, pole akna-uksetootmine kuhugi kadunud. Tööd tehakse aga targemalt!”
Materjalivaliku määrab hind, mitte päritolu
•• Viimsisse kodu ehitav Siim Koppel ei pööranud üldse tähelepanu sellele, kus materjal on toodetud. “Eestimaine on välisvooderduse kiviosa, mis on Silikaadist ostetud. Ka puiduosa on Eestist pärit, samuti katusekivid,“ meenutas ta.
•• “Aknad on toodetud Eestis Saksa profiilist. Kandvad seinad on Fibost, mis peaks “eestlane” olema, ja vahelaed on õõnespaneelidest, mis on tehtud Eestis. Pudi-padi veel, aga suuremalt jaolt muu on mujalt.“ Materjali valis ta eelkõige hinna järgi.
Ehitaja kommentaar
Kaupo Koitla
Kaamos Ehitus OÜ tegevjuht
Ehitusmaterjalide puhul on eestimaisusest väga raske rääkida. On ehituses kasutatavaid materjale, mida küll toodetakse Eestis, kuid mida valmistavad ettevõtted on seotud rahvusvaheliste firmade ja nende kapitaliga.
Eestis toodetakse ja jäädakse tootma selliseid materjale, mida pole otstarbekas väga kaugelt vedada, nagu mineraalsed täitematerjalid, liiv, killustik, kaubabetoon, asfalt, raudbetoonelemendid, plokid, looduskivitooted, tsement, kuivsegud, saematerjal, metallprofiilidest konstruktsioonid jne. Neid sellega seoses Eesti tootjatelt ostamegi.
Materjalivaliku määrab ehitamise puhul peamiselt hind ja see, kas materjal suudab täita ettekirjutatud nõuded ja kas sellel on sertifikaate. Olulised on ka tarned ja tootja koostöövalmidus.
Kindlasti on kohaliku kapitaliga materjalitootjatel väga raske konkureerida väljaspool Eestit. Maailma mastaabis oleme väga väiksed ning seal on materjalitootjad aastatega ühinenud tohutu suurteks üleilmseteks gigantideks, kellega on sisuliselt võimatu konkureerida.
Probleemiks on ka tootearenduse puudumine. Puudub järjepidev sellealane tegevus, sest sinna ei ole investeeritud piisavalt vahendeid.
Niisiis on Eesti ehitusmaterjalitootjate tulevik suhteliselt tume.
Kui midagi uut turule tuleb, siis peamiselt välismaa ettevõtete kaudu.
Seega on kohaliku ehitusmaterjali konkurentsivõime nõrk.
Eestis piirdub ehitusmaterjali tootmine suurte gigantide toodetud fragmentide kohapeal kokkupanekuga või siis kohalikul turul leiduva toormaterjali müügiga, mida ei ole otstarbekas kaugemalt tuua.
Kvaliteedi huvides ei saa ehitaja kahjuks lähtuda idealistlikust juhtmõttest: “Eelista eestimaist!“
