Ma ei tea vastust küsimusele, miks meie (ka mittekollane) meedia eelistab must-valgeid lahendusi poliitika kirjeldamisel. Otsused saavad olla ainult head või halvad, võidud või kaotused, õiged või valed.

Küll aga tean, et poliitilise otsustamise juures on must-valged otsused suured erandid ja kui tahta midagi otsustada, siis tuleb kompromisse teha. Neid kokkuleppeid saab aga alati hinnata halbadeks, ükskõik kummalt poolt vaadata.

Ehk siis - meie avalik ruum ei hinda kompromisse, sest mingil põhjusel see ei sobi. Kompromissi tegija ei ole võitja, järelikult on ta kaotaja - nii arvatakse.

Kas kompromiss on võit või kaotus?

Näide hetkel väga popist alkoholiseadusest. Vabariigi Valitsus esitas riigikogule eelnõu, mis põhineb eelmiste valitsuste ajal heaks kiidetud Rohelisel raamatul. Eelnõu arutelu riigikogus on teinud sinna mitu muudatust. Peale majanduskomisjoni liikmete on arutelul muidugi osalenud ka eelnõu algataja, ehk Vabariigi Valitsus. On vaieldud ja leitud ühised arusaamad. Ehk siis - ollakse sama meelt. Uudised aga loevad kompromissi ministri kaotuseks. Muuseas, kui seadus oleks esitatud kujul vastu võetud, oleks riigikogu kummitempel, eks?

Miks ma selle sissejuhatuse tõin? Sest oleks ülimalt lihtsameelne arvata, nagu oleks otsustajad ükskõiksed nende tehtule hinnangute andmise üle. Ja kuna õnneks Eestis tuleb alati luua koalitsioonivalitsusi, siis kahjuks ongi läbirääkimiste kõige keerulisem koht see, kuidas erinevaid lubadusi omavahel kokku viia. Seda isegi siis, kui eesmärk on sama aga lahendused erinevad.

Astmelisus ei ole karistus

Näiteks astmeline tulumaks ei ole mitte vahend hästi teenivate inimeste karistamiseks, vaid maksukoormuse ühtlustamiseks erineva tulu suurusega inimeste vahel. Kaks kolmandikku tulu saajatest teenivad niipalju, et kõik teenitu kulub ka ära ja lisaks tulumaksule makstakse teenitult ära ka tarbimismaksud (käibemaks, aktsiisid). Kogu tulu on maksustatav. Nendel inimestel, kes kogu oma tulu ära ei tarbi, on aga sellevõrra maksukoormus protsentuaalselt tuludest väiksem.

Nüüd on meil tegu koalitsiooniga, kus Sotsiaaldemokraadid on rääkinud astmelisest tulumaksust sisuliselt aegade algusest. Keskerakond mõnevõrra vähem, aga ikkagi piisavalt kaua, et see teadmine nende valijateni kinnistuks.

IRL pakkus aga välja valimistel tulumaksuvaba miinimumi suure tõusu. Maksukoormuse ühtlustamiseks erinevate tulurühmade vahel poleks olnud midagi lihtsamat kui tõsta tulumaksuvaba miinimumi ja seada teatud tasemest suurematele tuludele kõrgem tulumaksumäär. Seda aga ei saanud teha, sest IRL ei toeta veel ühe maksumäära sisse viimist.

"Puuhobustest"

Kokkulepeteta koalitsioone ei sünni! Seetõttu lepiti kokku sisuliselt sama eesmärgi saavutamiseks astmeline tulumaksuvaba miinimum. Ja see on hulga keerulisem ja saabki olla ainult keerulisem korraldada, sest on kompromiss. Ehk siis triibuline ja mitte must-valge suurus.

„Puuhobusteks" olen ma siinkohal alati nimetanud olukorda, kus antud valimislubadus on niivõrd armas, et sellest loobumine pole võimalik. Töö käigus võib aga selguda, et see on siiski vajalik. Ja sellest seisust väljatulemiseks tehtavad kompromissid ei ole reeglina kõige praktilisemad.

Kunagi pensionil olles ehk kirjutan neist raamatu. Aga niikaua toon lihtsa näite „puuhobusest", mis töötas lühikest aega.

Mõned aastad tagasi arutasime riigikogus soovi toetada rohkem lapsi perekondades, kus sissetulekud on madalad. Sisu vastu polnud kellelgi loomulikult midagi! Selleks oleks olnud väga mõistlik kohendada kehtivat korda toimetulekuraskustes olevate peredele toetuste maksmisel laste osakaalu tõstmise abil. Kuna aga oli kehtiv valimislubadus, siis tehti sisuliselt sama koos täiendava administreerimise ja paberimajandusega. Nüüd on kõik aru saanud, et sama ja head asja saab teha ka mõistlikult. Ilma inimesi täiendavalt jooksutamata.