Varumeesteeninduse kontorites kohal käivate tööotsijate arv on pidevalt suurenenud ja inimeste elavamat liikumist oli näha juba sügisel: kui 2007. aasta septembris käis nädalas meie Eesti kontorites 110 tööotsijat, siis novembris oli neid juba 198 ja 2008. aasta märtsis 236.   

Kolmandik tööotsijaid soovib leida tööd ehituses ja tootmises ning kolmandik teeninduses, suurenenud on aga tööd otsivate kontoritöötajate hulk, mis on möödunud aasta 10%-lt kasvanud 16%-ni.

Mida nende inimestega teha, kui ei ole pakkuda nende senistele oskustele vastavat tööd? Kui riik jätab praeguses olukorras tööhõiveküsimuse ainult inimeste endi õlule, siis suureneb tööjõu väljavool oluliselt ja varsti tuleb Eestil endal juba tööjõudu sisse tuua. Meie statistika näitab, et aasta-aastalt väheneb nende inimeste hulk, kes tahaksid esimeses järjekorras kindlasti töötada Eestis, ja juba 17% tööotsijatest ei pea töökohariiki oluliseks.

Kinnisvaraturu viimaste aastate kiire kasvu tõttu said väga paljudest meestöölistest ehitajad või abitöölised, kuigi varem olid nad tegelenud ka muude töödega ja paljud neist on tegelikult omandanud ka mingi muu elukutse. Ka meie kogutud andmed näitavad ehitusbuumi mõju tööjõuturule: kui 2006. aastal soovis 46% tööotsijatest leida tööd tootmises ja ehituses, siis möödunud aastal kahanes selliste inimeste hulk 36%-ni ja on tänavuseks aastaks jõudnud kolmandikuni tööotsijatest. Ehitusbuumi ajal ehitajateks hakanud töötajad saavad muidugi pöörduda oma vanade oskuste juurde, kui neile leidub turgu.

Tuleb tunnistada, et tööotsijatega rääkides on olnud ehmatavaid tõdemusi. Näiteks rääkis tööd otsiv ehitaja oma endisest tööandjast, kellel ei olnud raha detsembris palka maksta ja kes soovitas töötajatel võtta kuuks-kaheks kiirlaen, lubades hiljemalt paari kuu jooksul palga välja maksta. Aga paari-kolme kuu pärast ei olnud enam ei firmat ega tööd. Töölepingut ka mitte, sest seni oli palka makstud mustalt. Aga inimesel on kaelas hirmsuure protsendiga võetud kiirlaen...

Kindlasti vajavad töötajad, kes seniste oskustega enam tööd ei leia, tööturu vajadusi arvestavat ümberõpet. Selleks on vaja eelnevalt päris täpselt uurida, missuguse ettevalmistusega töötajaid Eesti majandus praegu vajab. Kasutud koolitused vähendavad töötute motivatsiooni ja valmisolekut edaspidi koolitustel või ümberõppel osaleda.

Tööst ilma jääv inimene eeldab, et ümberõppe korraldab tema senine tööandja, firmad mõtlevad, et seda peaks tegema riik, riik eeldab, et ümberõppe eest maksku see, kes töötajat kasutab. Praeguses tööturusituatsioonis ei ole ettevõtjad ümberõppe korraldamisest huvitatud, sest piisavalt on liikvel ka vajalike oskustega töötajaid. Paljud tööandjad peavad aga enesestmõistetavaks uute töötajate täiendusõpet, et saada kiiremini paremaid tulemusi.

Kes ümberõpet korraldab?

Riik peaks töötute ümberõpet kindlasti toetama, sest tööjõu vaba liikumine paneb rakenduseta inimesed Eestist välja liikuma. Kogemuste põhjal on ümberõpe ja koolitus seda kasulikum, mida suurem on koolitatava omaosalus. Töö iseenesest on hea õpetaja ning osaajatöö ja lühikesed töölepinguid toetavad seda. Riik võiks toetada firmasid, kes võtavad tööle koolitust vajavaid inimesi.

Üks meie klientidest (A. Sepp ABB-st) pakkus välja ka idee, et ettevõttel, kes on sunnitud töötajaid koondama, võiks olla võimalik pakkuda töötajatele osaliselt koondamisraha asemel ümberõpet.

Kõige asjakohasem ongi, kui vajalikku ümberõpet korraldavad tööandjad või kutseõppeasutused, sest saalikoolitustest ei ole kasu. Varem arvati, et koolitused peavad olema väikestes rühmades ja kestma pikemat aega, kuid see ei ole osutunud efektiivseks. Tänapäevane lähenemine toetab lühiajalisi ja suurtes gruppides koolitusi.

Varumeesteeninduse kliendid on esile toonud erialaliitude kaasamise vajaduse. Erialaliit saab kaardistada oma valdkonna ettevõtete vajadusi ja edastada info vastava valdkonna erialakoolidele või tööturuametile, kes korraldaksid organisatoorset poolt juba ise edasi. Kindlasti peab nii vajaduse määramisel kui ka praktikaosa läbiviimisel toimuma tihe koostöö ettevõtetega.