Kuna 2015. aasta viimast paari kuud on Tallinna taksoturul püütud näidata kui innovatsiooni ja stagnatsiooni kokkupõrkena, kus ühel poolel on kaasaegsed ja vaid tehnoloogia võimalustest huvituvad nooruslikud ettevõtjad ning kliendid ja teisel pool vananevad vuntside ja kulunud vestidega tehnoloogikauged taksojuhid, kes hoiavad kui viimasest õlekõrrest kinni iganenud seadusepügalatest, siis mõtlesin neid vaateid veidi avardada.

Minu hinnangul olid tegelikuks põrkujateks hoopiski varjatud ärihuvid, kiire rahasoov, eetilised dilemmad ja kasvav ebaaus konkurents.

Innovatsioon peaks maailma paremaks muutma

Esmalt innovatsioonist ja stagnatsioonist. Kui stagnatsioon on seisaku ja vähese efektiivsusega olukord, kus inimeste heaolu kasv on peatunud,siis innovatsiooni nii kergesti ei sildista. Kõige sagedamini nähakse selles tehnoloogilist lahendust, mis ühe või teise teenuse inimestele kasutamiseks mugavamaks teeb, paljuski kasutusviise muudab või turgu ümber kujundab. Kuid eks ole ka innovatsioonile lähenemine kinni paljudes asjaoludes nagu kultuuritaust ja ka see, kui põhjalikku isiklikku sidet omab innovaator antud valdkonnaga.

Kui ameeriklastest räägitakse traditsiooniliselt kui „kas kõik või mitte midagi“ innovaatoritest, siis jaapanlastele on teadupärast omane peaaegu mittemärgatav liikumine innovatsiooni suunal olemasolevat töötavat süsteemi vähehaaval täiustades.

Riskikapitalistidest investoritele meeldib aga vaid innovatsioon, mis näitab ülikiireid ja raugematuid kasvunäitajaid. Minu jaoks isiklikult on innovatsioon seotud veel ühe dimensiooniga lisaks tehnoloogilisele kaasatusele ja efektiivsuse kasvule: see peaks ka maailma paremaks muutma.

Äpid on kasulikud, aga unustavad 50% taksosõitjatest

Nüüd aga taksondusest: Kuigi 2015 aasta lõpus lahkus suurem osa taksojuhte ja taksofirmasid siinse taksoäpinduse lipulaevaks olevast Taxifyst siinkirjutajaga seotud konkureeriva Taxigo äpiga koostööd tihendades, siis olen 100% kindel, et Eesti taksoturul ei ole põrkunud innovatsioon ja stagnatsioon.

Nii Taxify kui Taxigo on võrdselt panustamas klientidele kiireima ja mugavaima teenuse pakkumisele tehnoloogiliselt kõige kõrgemal tasemel. Päris kindlasti ei seisa ka ei taksojuhid ega ka kliendid vastu sellele, et taksotellimine mugavam oleks. Kui see nii oleks, siis ilmselt ei sõidaks 100% eesti taksojuhtidest vähemasti kahe, sageli aga kolme või nelja erineva mobiliiliäpiga, et pista taskusse maksimaalne kasu (Taxify, Uber, Taxigo jt). Lisaks saavad firmade all sõitvad taksod poole tellimustest läbi dispetserite.

Varjatud ärihuvid, raha, eetilised dilemmad ja kasvav ebaõiglane konkurents - need on tegurid, mida innovatsioonist rääkides liiga sageli ei mainita, kuid mis üsna tihti siiski endast märku annavad. Ka taksosõjas. Varjatud huvid tähendavad seda, et üks turule sisenev ettevõtja alustab turule tulekul innovatsiooni tähe all koostööd teiste turul tegutevate ettevõttega, pakkudes algselt kõigile süütut koostöövõimalust, soovides tegelikult enda kätte saada olulise turuinfo.

Negatiivsed tegurid on samuti olemas

Kui see info on käes, astub ta arengufaasi nr 2 ja asub kokkukogutud info abil konkureerima kõigi teistega, omades automaatselt teatud eelispositsiooni teiste killustunud infoga ettevõtete ees. Taksonduses tähendab see, et algselt taksodele lisatööd pakkunud äpp saab enda kätte kõigi taksofirmade klientide ja taksojuhtide kontaktid ning asub nende põhjal ise looma suurimat taksofirmat. Selles faasis kaasneb tavaliselt ka monopolisti posistiooni tunnetamine ja sellest lähtuv hinnasurve kõigile partneritele.

Teine tegur on eetilise käitumise ja kiire müügiedu paradigma. See tähendab, et mida rohkem mõelda rahale ja kasvule ning mida vähem sellega kaasnevatele negatiivsetele ilmingutele, seda suurem edu saadab innovaatorit kiires kasvufaasis.

Piltlikult võiks öelda, et kui luua tänase tõestuspõhisel meditsiinil baseeruvate konservatiivsete raviasutuste kõrvale veebileht, mis viiks kokku kõik ravitsejad, arstid ja kliendid selle alusel, kes kõige kiirmini diagnoosi ja raviplaani pakub, siis õnnestuks ilmselt saavutada väga suur käive, kaotada ravijärjekorrad jne. Ilmselt leiduks isegi arste, kes oma haiglatöö kõrvalt sealsamas portaalis tasulist nõu jagamas käiks. Kuid tänu kontrollimatule terviseinfo jagamisele ja kaheldava väärtusega medikamentide levikule võib ühiskonnale suurt kahju tekitada – tavainimene ei tea ju, keda või mida uskuda.

Kas on olemas eetiline taksondus?

Taksonduses on eetikast rääkides märgusõnadeks kõik need põhjused, mille tõttu on seadusandja pidanud vajalikuks seda iseenesest primitiivset veoteenust vajalikuks litsentseerida samamoodi nagu raviasutusigi. Vältimaks, et iga inimene, kes oskab rooli keerata, et saaks pakkuda ametlikku ja avalikku veoteenust. Ülimuslik põhjus siin on kliendi maksimaalne ohutus ja turvalisus, mille peaks tagama iga bussi-, trammi-, rongi- või taksojuhi parem ettevalmistus.

Taksojuhi puhul ka pildiga juhikaart, kontrollitud taksomeeter, kriminaalse tausta puudumine, sagedasemad ja põhjalikumad meditsiinilised ülevaatused juhile ja sagedasemad tehnilised ülevaatused sõidukile. Alati võib vaielda, kui palju suurema turvalisus need meetmed tagavad, kuid ilmselt ei sooviks keegi, et eile load saanud kaunis blondiin või üleeile tapmise eest vangist vabanenud ja sõbralt ilma tehnoülevaatuseta masina laenanud Tolik tema taksojuhiks satuks.

Veoettevõtja, kes arvab, et need piirangud on tähtsusetud, kuna nad piirvad iga inimese õigust ettevõtlusele (mis tooks kasu vahendusettevõttele), kuid keeldub ise võtmast endale igasugust juriidilist vastutust võimalike tagajärgede eest, võib olla küll innovaator, aga mitte ilmtingimata eetiline innovaator. Ääremärkusena tuleks lisada, et see kriitika ei käi vaid Taxify pihta, vaid kõigi piraatidel turul tegutseda laskvate vahendajate kohta. Tuleb tunnistada, et oleme ka ise Taxiogos varemalt selles osas printsiibitust üles näidanud. Vähemasti meil need vead enam kordamisele ei tule!

Kolmas põhjus taksosõja lahvatamisel tuleneb tegelikult sellest, et kui plafooniga seadustest lähtuvate taksojuhtide jaoks tähendab nende töö tuhandetesse eurodesse ulatuvaid kohustuslikke igaaastaseid lisakulutusi koos igapäevaste „tere,teil on hinnasilt 2cm ettenähtust paremal pool, teeme 50 eur trahvi“ lõpmatute kontrollreididega, siis tänaseks Tallinnas juba sadadesse ulatuvate nn sõidujagajate jaoks on elu valdavalt puhas lill.

Mäletate ehk aastaid kestnud õigustatud vaidlusi selle üle, kui õige on see, et turumüüjad saavad müüa turul ei-tea-kus tapetud looma liha ilma igasugu makse maksmata, kombinaadid aga maksavad makse, investeerivad eurotapamajadesse ja võitlevad samal ajal elu eest. Natuke sarnane vahekord on täna paraku taksonduses.

Miks ma taksoäpiga tegelema hakkasin

Nagu juba eelnevalt märksin, peaks minu arvates üks innovatsiooniga kaasnev argument olema maailma paremaks muutmine. Kui it-ettevõtjad näevad seda ehk ennekõike sellisena, et „kliendil oleks mugavam ja odavam“, siis mina näen pilti veidi laiemalt: ma tahan, et ka takosteenus oleks kvaliteetsem, professionaalsem ja et parimatest parimad juhid saaks väärikama kohtlemise, palga, jne. Kui ma 2013 aastal esmakordselt kõiki taksosid vahendava tarkvaralahenduse loomise osas esimesi samme tegema asusin, oli mu kogemustepagasis olemas 5 aastat aastat taksoettevõtte juhtimist ja nullist ülesehitamist. Olin juhina sõitnud ise vajadusel taksot, vajadusel istunud diseptseritoolil. See firma oli Raadiotakso.

Olin taksondusse süvenedes 21 aastane, täna saan peagi 29. Nägin nende aastate vältel, kui palju saaks kogu taksondust muuta mugavamaks ja paremaks kui ulatada taksojuhtidele abikäsi.

Mobiilirakendust arendama tõukasid mind kaks impulssi: ühelt poolt soov tõsta taksondus senisest kõrgemale tasemele nagu see on näiteks Saksamaal (kvaliteedi tõus, taksojuhi rahuolu tõus, paremad ja uuemad autod ning võimalus, et taksojuht saaks endale ka ametlikult palka maksta) ja teiselt poolt lapselik ja kohati ehk liigagi lihtsustatud vanast anekdoodist pärinev soov, et „masinad kõik meie eest ära teeks ja et masinad ka ise enda käivitamiseks vajalikule nupule vajutaks“.

Paraku fokusseerisin suurema energia ühtsel telefonil baseeruva dispetserlahendusele ja jäin äpitellimuste lahenduse turuletoomisega natuke hiljaks. Taxigo startis mõned kuud Taxifyst hiljem.

Kuid ka minu meeskonna töö tasus ennast ära: meie ellujäämise tagas asjaolu, et 50%-70% inimestest tellis taksot endiselt telefoni teel „kiisuga“ vesteldes. Ja need tellimused käivad paljuski tänini läbi Taxigo dispetšerkeskuse. Kes tahab, võib seda pidada stagnatsiooniks, kuid meie "kiisude" klientide seas on ka tuhandeid noori nutitelefoni inimesi, kes tahavad taksovaliku usaldada dispetšerile, või kellel aeg-ajalt on ette tulnud kehva internetilevi.

Tavaline ärisõda, kus põrkuvad kiire kasv, turvalisus ja ausus

Kuidas edasi? Taksosõda pole veel läbi. Vähemasti seni, kuni kõik suuremad äpid hakkavad end nägema taksojuhtide abistajate, mitte ärakasutajate ja vastandajatena. Või kuni taksojuhi mõiste senisest laeimele massile kohandub. Minule ettevõtjana oli suureks ja meeldivaks üllatuseks, et paljud taksofirmad otsustasid tihendada oma koostööd just Taxigoga.

Olime ju seni turul märkamatud. Esimest korda ajaloos oli Taxigo äpp enim allalaaditud äpp Eestis 2015 aasta detsembris. Meie äpitellimuste kasv on paari kuuga kümnekordistunud. Oleme pidanud kiirkorras hakkama oma äppi redigeerima, uuendama. Pea iga päev on tulnud kõnesid või meile murelikelt ettevõtlikelt piraatjuhtidelt, kes sooviks tegelikult samuti läbida koolituse ja sõita ametlikult ja ausalt plafooniga. Ainus, mida soovitakse, on paindlikud graafikud. Aga palun!

Kuniks leidub inimesi, kellele pole vahet, kas nad sõidavad ametliku või piraattaksoga, või kuni riik ei suuda tagada kas seaduste lihtsustamist või nende täitmist, kestab pinge taksoturul edasi. See on tavaline ärilistel eesmärkidel baseeruv sõda, kus kõiki osapooli huvitab nii innovaatika kui äriline kasv ning niisama oma positsioone ei loovutata. Loodetavasti on tegu edasiviiva konkurentsi ja tervendava pingega! Seda nii klientide mugavust kui turvalist taksoteenust silmas pidades.