Eesmärgiks on aidata rahaturufondidel halvenenud turutingimustes osakute tagasivõtmise survega paremini toime tulla. Selleks suurendatakse nende likviidsusprofiili ja stabiilsust.

„Oleme seni panku ja turge terviklikult reguleerinud. Nüüd aga peame eraldi käsitlema varipangandussüsteemiga kaasnevaid riske. Varipangandusel on reaalmajanduse rahastamisel oluline roll ning meil tuleb tagada selle läbipaistvus. Samuti tuleb kindlustada, et teatavate finantsüksuste ja -turgude tugevdamisega saavutatud kasu ei hakkaks vähenema finantsriskide liikumisega vähem reguleeritud sektoritesse,” ütles Euroopa Komisjoni siseturuvolinik Michel Barnier.

Teatises on välja toodud peamised varipangandussüsteemiga seotud probleemid ja meetmed, mida on juba võetud varipangandusega kaasnevate riskide vähendamiseks. Nende hulka kuuluvad riskifondide tegevust reguleerivad eeskirjad ja pankade ja reguleerimata osaliste suhete tugevdamine.

Teatises on kindlaks määratud ka prioriteetsed valdkonnad, milles komisjon kavatseb meetmeid võtta.

Varipangandus on krediidivahendussüsteem, mis hõlmab tavapärase pangandussüsteemi väliseid üksusi ja tegevusalasid. Varipanku ei reguleerita samamoodi nagu panku, kuigi nende tegevus on samalaadne. Finantsstabiilsuse nõukogu hinnangul oli üleilmse varipangandussüsteemi maht 2011. aastal ligikaudu 51 triljonit eurot, mis moodustab 25–30 protsenti kogu finantssüsteemist ja pool pankade varade mahust. Seepärast on varipangandusel Euroopa finantssüsteemi seisukohast süsteemne tähtsus.

Alates 2007. aastal alanud finantskriisist on Euroopa Komisjon Euroopa finantsteenuste sektorit põhjalikult reforminud, et luua tugev ja stabiilne finantssektor, mis on reaalmajanduse üks aluseid. "Selleks tuleb kõrvaldada kriisi tagajärjel ilmsiks tulnud puudused ja probleemid. Kuna uued panganduseeskirjad võivad suunata teatava pangandustegevuse vähem reguleeritud varipangandussektorisse, tuleb astuda samme vältimaks riskide kuhjumist sellesse sektorisse," märgitakse Euroopa Komisjoni teates.