Miljardid värsked rahatähed läksid ringlusesse, kuid vaja on veel rohkem. IMFi prognoosi kohaselt tänavu 500% kanti tõusev inflatsioon tähendab seda, et lõunasöögi eest maksmiseks tuleb raha kotiga kaasas kanda.

Venezuela püüab kiiresti trükkida uusi rahatähti, kuid neid läheb kõrge inflatsiooni tingimustes vaja aina rohkem. Enamus sularahast nagu ka kõik muu imporditakse naftamüügist sõltuvas riigis. Et madal naftahind on valusasti löönud valuutareservide pihta, venitab keskpank maksmisega ja on sunnitud otsima uusi rahatrükkijaid.

Ühesõnaga on Venezuela nii maksejõuetu, et ei suuda isegi maksta raha trükkimise eest.

Bloomberg uuris uudise kirjutamiseks keskpanga ja rahatrükkijate dokumente ja intervjueeris tosinkonda rahatrükifirmade juhte, diplomaate ja endisi ametnikke. Ametlikult ei olnud nad valmis midagi kommenteerima.

Lugu algas mullu, kui president Nicolas Maduro püüdis vähendada aina kasvavat sularahapuudust. Enne detsembri valimisi ja puhkuseid, kui venezuelalased võtavad oma preemiad sularahas välja, telliti välismaalt miljonite dollariliste trükitellimustega sularaha. Kui tavaliselt korraldatakse selleks avalikud vähempakkumised, siis asjaga läks ühel hetkel nii kiireks, et keskpank pidas erakorralisi läbirääkimisi firmadega ja palus ettevõtetel toota võimalikult palju sularaha. Ettevõtted täitsidki soovi, kuid millegipärast ei kippunud Venezuela tellimuste eest tasuma.

Maailma suurim sularaha trükkija De La Rue, kus trükiti ka kõik Eesti kroonid alates 5 kroonist, saatis Venezuela keskpanka kaebekirja, et Venezuela on võlgu 71 miljonit dollarit ning nad on sunnitud sellest teavitama aktsionäre. Info kirja kohta lekkis Venezuela meediasse.

Mullu tellis Venezuela enam kui 10 miljardit rahatähte, millega ületati USA 7,6 miljardi rahatähe tellimus. Venezuela majandus on USA omast oluliselt väiksem.

Esimesed märgid sularaha puudusest ilmnesid juba 2014. aastal, mil ka kõige lihtsamad toimingud nõudsid rahakotitäit sularaha. Keskpank reageeris sellele rohkem raha tellides. Vähe sellest, et poed olid tühjad ja nende sabades tuli veeta tunde, tekkisid rahasabad ka pangakontorite ja sularahaautomaatide juurde.

Enne 2015. aasta valimisi sai keskpank Suurbritannia De La Rue, Prantsusmaa Oberthur Fiduciaire ja Saksamaa Giesecke & Devrientilt umbes 2,6 miljardit rahatähte. Veel enne sularaha saabumist tellis keskpank juba uued partiid sularaha.

2015. aasta lõpuks oli keskpank enam kui kolmekordistanud esialgse sularahatellimuse. Kuid rahatrükkijad hakaksid kartma. Juba juulis hakkasid De La Ruele maksed viibima. Sama käib ka teiste trükkijate kohta.

„Algul muutusid meie silmad suureks kui tõllarattad,“ ütles üks tundmatuks jääda soovinud allikas. „Nii suure tellimusega saab tervele tehasele anda aastaks tööd, kuid kas me tahame riskida sellise maa nagu Venezuelaga?“

Üheks häda põhjuseks on meeletu sularahavajadus, et kõige lihtsamaid oste teha. Suurima 100-bolivarise rahatähega saab osta ühe sigareti. Just ühe sigareti, mitte tervet sigaretipakki.

Juba 2013. aasta algul hakkas keskpank uurima 200- ja 500-bolivariste rahatähtede kasutuse võimalust. Siiski neid suurema nimiväärtusega rahatähti ei tellitud.

Nüüd ei ole senised rahatrükkijad enam huvitatud tellimustest. See sundis keskpanka pidama läbirääkimisi uute trükkijatega nagu näiteks Venemaa Goznackiga.