„Olen nii kaua selle teemaga tegelenud ning selles supis ujunud, et julgen 98% tõenäosusega kinnitada, et põhjus on Eesti puberteediea sümptomites ning selles, et riigijuhtidel puudub igasugune arusaamine, kus olemasolevates majandusvaldkondades teenitakse suurt lisandväärtust ja millised on Eestile nii ajalooliselt kui majandusgeograafiliselt perspektiivikad majandusvaldkonnad,“ kommenteeris Lember Ärilehele teemat.

Sellise sündroomi algpõhjuseid on Lemberi sõnul vähemalt kolm :

1) Laevanduses töötavad inimesed, suuremalt enamuselt meremehed, moodustavad valijaskonna suurusjärgus 6000 -10 000 inimest. Nad on enamasti valimiste toimumise ajal kuskil merel ega pole aastaid hääletanud ehk on poliitikute poolt loetud väheatraktiivseks valijaskonna grupiks.

2) Puudub järjepidevus meremajanduse kui majandusharu juhtimiseks. Nõukogude ajal ajal juhiti sellist strateegiliselt olulist majandusharu otse Moskvas asuvast ministeeriumist, millist Eestis taasiseseisvumise hetkel ei loodud. Tegelikkuses on lugu seetõttu veel oluliselt hullem – meremajandust, sealhulgas laevandust , Eesti riik eraldi majandusharuna ei tunnusta.

3) Eesti on vedanud, et tekkis üks rahvusvaheline laevanduskontsern Tallink Grupp ja BLRT ning seetõttu loetakse, et meremajandusega on kõik väga hästi ja me oleme edukad. Tegelikkuses on see üsna tõsise riski allikas kui kogu Eesti meremajandus toetub vaid kahele suurele ja edukale ettevõttele.

Riigi poolsed laevandustoetused, mis Euroopa Liidus ühena vähestest koos põllumajandustoetustega lubatud on, jäävad Lemberi sõnul aga meie poliitikutele sedavõrd kaugeks teemaks, et niipea kui teema ülesse võtta, on tõrges vastasseis.

„Samas hakkab justkui üle 15 aasta kestnud lahing Eesti lipu all sõitva kommertslaevastiku pärast, vähemalt valimiseelsete lubaduste kontekstis, edu saavutama. Kõigil erakondadel välja arvatud Reformierakond, oli enne viimaseid riigikogu valimisi selle teemaline säte selgesõnaliselt ka valimisprogrammis sees,“ lisas ta.

Lember leiab, et selleks, et Eesti merendus, laevandus ja ka ülejäänud perspektiivikas majandus jalule tõuseks, on vaja ennekõike riigimehelikke, piisava hariduse , töö- ja elukogemusega inimesi juhtima meie vastutavaid riigiasutusi kui ka riigi äriühinguid.

„See saab sündida vaid siis, kui vaatamata nüüd juba vanusele ja elukogemusele, oleksid juhtpoliitikud ja riigikogu enamus piisavalt pädevad ükskõik milliste küsimuste-probleemide lahendamiseks. Täna nad pelgavad, sest ei mõista ja aega napib ning uued ja igapäevaselt pakilised küsimused tungivad peale,“ lisas ta.