Siberi arengu lipulaev saab kraist koos Sahhaliniga igal juhul. Krai noored, eluaastatelt 30-ndate lõppu ja 40-ndate algusse kuuluvad juhid räägivad ilmse uhkusega oma auahnetest plaanidest: peagi hakkab Krasnojarskist tulema kaheksandik Vene naftast ja kümnendik Vene gaasist, neil on ligi kolmveerand hiidriigi söevarudest ning hüdroenergia poolest on nad ühed maailma rikkamad. Lähiaastate jooksul ootab elanike arvult Eestist vaid kaks korda suurem piirkond uskumatult palju, üle 25 miljardi dollari investeeringuid.

Isiklikult on krai kaks esimest meest sama auahned. Äsja oma 42. sünnipäeva tähistanud krai kuberner Aleksandr Hloponin on noobel mees – nagu Vene uuele eliidile kohane, koolitab ta oma lapsi Londonis. On veendunud Harley-fänn, kes veedab igal aastal osa puhkust tsikli seljas mööda Euroopat rännates. Temast ei jää oma elustiililt palju maha veidi noorem asekuberner Edkham Akbulatov. Kohtumistel Moskvast saabunud välisajakirjanikega tundub, et meeste vahel käib mitteametlik maavõistlus, kumb kannab kallimat lipsu.

Vähemalt Hloponin võib kalleid asju endale lubada. Enne neli aastat tagasi kuberneriks valimist juhtis ta üht maailma suuremat tehast Norilski Nikkel. Kohalike ajakirjanike andmeil sai ta kuus palka miljon dollarit. Kuberneripalk 100 000 rubla (umbes 45 000 krooni) kuus on talle sel juhul vaid “na tsˇai”, nagu venelased ütlevad.

Eriti Hloponin, kellest ääri-veeri on räägitud ka kui ühest Venemaa presidendikandidaadist (ta ise küll mõistagi eitab seda), on väga enesekindel. Nokib mind, kui küsin talt Venemaa negatiivse demograafia mõju kohta majandusele. Millegipärast lõpetab ta oma muidu asjaliku vastuse teatega, et neil Krasnojarskis asub monument 90 aastat tagasi Vene kodusõja ajal seal vene valgete poolel langenud Tsˇehhi leegionäridele ning iga aasta viiakse sinna lilli. Ilmselt tahab mind torgata pronkssõduri teemal. Enamik välisajakirjanikke ei saa mõhkugi aru, millest on jutt.

Järgmise päeva õhtul polnud Hloponini ülbusest usutavasti enam midagi järel, kui ta sai ootamatult ebameeldiva sünnipäevakingituse. Nimelt korraldas kuberner kaks päeva enne oma sünnipäeva krai parimatele tudengitele vastuvõtu, mida kutsutaksegi “kuberneri balliks”, ning ligi kakssada noort viidi toidumürgitusega otse ballilt haiglasse, osa sattus isegi reanimatsiooni. Jälle üks kild Venemaa tegelikkusest. Plaanid võivad ju võimsad olla, aga igapäevane elu on endiselt palju kurvem.

Kraivalitsuse moodne mõtlemine paistab silma sellegi poolest, et oma istungite pidamiseks kasutatakse samuti e-valitsuse süsteemi. Eesti algatus levib täiega, kuigi ma ei usu, et nad võtaksid omaks, et see on Eesti idee. Igal juhul on laudadel kallid Vaio firmamärgiga arvutid.

Üle miljoni elanikuga Krasnojarsk (seal elab iga kolmas krai elanik) näeb Vene suurlinna kohta sümpaatne välja. Linn on täis maailma tuntud kaubamärkide reklaame, restoranid on korralikud ning hotellides võib tõesti elada. Muidu Nõukogude stiilis maju täis kesklinna kõrvale ehitatakse moodsat city’t.

Elukeskkonna poolest on Krasnojarskil ainult üks suur miinus: linna ümbritsevad peaaegu rõngana suurte tehaste hiidkorstnad, mille toss hõljub soodsa tuulega aeglaselt, aga kindlalt linna kohale.

Tundub, et kohalikke see ei peleta, sest kus Siberis veel paremat elu leida – Krasnojarski keskmine palk 15 500 rubla (7500 krooni) on Siberi suurim. Norilskis, kus asub väga kasumlikult töötav niklitehas, on keskmine palk isegi üle 26 000 rubla (12 000 krooni).

Venemaale tüüpiliselt on aga hea elada ainult linnades, sest enamikus külades pole tööd ning noored lahkuvad massiliselt maalt. Maal on isegi rikkas Krasnojarski krais keskmine palk 4000 rubla (1800 krooni) ringis.

Asekuberner Akbulatov rõhutab peale hea palga veel seda, et Krasnojarskisse ehitati eelmisel aastal miljon ruutmeetrit uut elamispinda, mida tema väitel olevat sama palju kui elanike arvult kümme korda suuremas Moskvas! “See näitab palgast veelgi paremini elatustaseme kiiret tõusu,” toonitab ta.

Uute mobiiltelefonide ostmise kasvuprotsendi poolest on krai Venemaal teisel kohal, uute autode ostmine kasvas eelmisel aastal ligi 20 protsenti. Krai keskmine majanduskasv on viimasel seitsmel aastal olnud viis protsenti, mis on samuti suurem kui Venemaa keskmine. See kõik lubab mõelda ka sotsiaalprobleemidele, mille lahendamine pole üldiselt Venemaa kõige tugevam külg.

Sarnasus Eestiga

Eesti tunneb põhjendatult uhkust emapalga üle. Krasnojarski krai maksab kõigile emadele iga lasteaiaealise lapse pealt 3000 rubla (1360 krooni). Rikkas Norilskis on aga mindud isegi kaugemale kui Eestis. Seal maksavad kohalikud võimud emadele kuni lapse seitsmeaastaseks saamiseni sama palka, mis ta teenis enne sünnitamist. Ema võib vabalt kuni lapse kooliminekuni koju jääda. Peaasi, et pere ainult ära ei koliks.

Aga ega see ka päästa, sest kuberneri sõnul jääb noorte spetsialistide puudus siiski piirkonna peamiseks probleemiks. Paljud kolivad ka ära, sest Moskvas on veelgi parem palk ning pole nii külm. Ei aitavat ka see, et riigieelarvest palka saavad töötajad saavad Siberis kõrgemat tasu kui kolleegid mujal. Lihtsalt see põhipalk on liiga madal.

Tööpuudust on krais eri metoodika järgi kolm (Venemaa statistika) kuni üheksa (rahvusvahelise tööorganisatsiooni ILO statistika) protsenti. Krasnojarskis endas tööpuudust polevat. “Tööpuudus on struktuurne, see on probleemiks kohtades, kus monofunktsionaalsetes asulates on pandud näiteks kinni Nõukogude-aegne kahjumit tootnud tehas,” selgitab asekuberner. Tuttav asi ka Eestist, kui mõelda näiteks Võhmale või Orule.

Ja veel mõningane sarnasus Eestiga: Hloponini sõnul on järjest suurem probleem, et kohalikud linnaelanikud ei taha enam töötada n-ö odavates ametites – koristajate, bussijuhtide, ehitajatena.

Krasnojarski krai juhtimine on keeruline. Kujutage ise ette: krai põhjast lõunasse läbi sõitmiseks tuleks läbida 10 500 kilomeetrit. Põhjas elavad jääkarud, lõunas võib laiuskraadi poolest kas või viinamarju kasvatada.

Krai kuldse põlve põhjus on toorainehindade järsk tõus viimastel aastatel. Näiteks niklitonn maksis 2003. aastal 7000 dollarit, aga nüüd tänu Hiina tööstusbuumile 40 000 dollarit tonn, ütleb Akbulatov. “See on kraile suur risk, et me sõltume seni väga palju toorainehindadest, nii on krai arengut väga raske planeerida,” märgib ta. “Meie eesmärk on hakata tegema toorainest kohapeal võimalikult palju lõpptoodangut.”

Lõpptoodangu tegemise kasumlikkuse hea näide on riigile kuuluv Krasnojarski värvilise metalli tehas, mis ei töötle ega tooda ainult kulda ning sellest tooteid, vaid koguni kaheksat värvilist metalli – lisaks kullale veel plaatinat, pallaadiumi, roodiumi, iriidiumi, ruteeniumi, osmiumi ja hõbedat. Tehase käive oli eelmisel aastal 1,8 miljardit rubla ning kasum tervelt 600 miljonit rubla.

Varem kuulus tehas Norilski Niklile, kuid maksuvõlgade tõttu sattus 1990-ndate lõpus riigile ning asekuberneri kinnitusel ei kavatseta tehast lähiajal erastada. Dividende võtab riik iga aasta viiendiku kasumist.

“Meie äri eduks on see, et me läheme järjest üle lõpptoodangu tegemisele,” ütleb seitsmendat aastat tehast juhtiv Igor Tihhov (47), kes enne töötas samuti Norilski Niklis nagu kubernergi. Samal ajal näitab tehase tootmisdirektor Boriss Hodjukov ajakirjanikele plaatinast sõrmuse ja kõrvarõngaste komplekti, mis on valmistatud tehases. Puhtus 99,95, nagu ta kinnitab. Hind pool miljonit rubla (umbes 225 000 krooni).

Kas tehas kardab midagi, mis võiks nende äritegevust häirida? Mis riske on veel peale ootamatu toorainehinna languse? “Riske ikka on. No kui antakse välja mingi toodangu väljavedu puudutav ukaas, millele pole veel rakendussätteid välja mõeldud. See segaks, aga see oleks ajutine raskus,” selgitab peadirektor Vene riigisüsteemi eripära.

Kaadriprobleeme üle 3000 töötajaga tehasel pole, selle eest hoolitseb riik. Krasnojarskis asub kohe eraldi ülikool, mis valmistab nii nende tehasele kui ka alumiinimumi- ja niklitehasele ette metallurgia- ja värvilise metalli spetsialiste.

Haridusteema on kraijuhtidele väga südamelähedane. Nad loodavad linna jaoks palju sellest, et vastavalt president Putini ukaasile luuakse Krasnojarskisse üks kahest Siberi föderaalülikoolist, kus peaks õppima asuma üle 40 000 tudengi. See toob raudselt linna veelgi rohkem elu ja raha, usuvad nad.

Krai majadusarengu juurde tagasi tulles: teine edu võti peale toorainehindade hüppelise kasvu on odav elektrienergia, mis tuleb tohututest hüdroelektrijaamadest. Nende võimsuse kirjeldamiseks sobib kas või selline fakt, et isegi 30-kraadises pakases ja kuus kuud kestva talve jooksul ei külmu Jenissei kuni 60 kilomeetri ulatuses Krasnojarski hüdroelektrijaamast allavoolu. Nii palju tuleb sealt alla soojemat vett.

“Meie tööstused ei pea ostma maailmaturuhinnaga elektrit,” kinnitab kuberner. “Ei, elektrijaamad ei müü elektrit alla omahinna. Müüakse ikka kasumiga, aga mitte eriti suurega.”

Venemaa esirikkurid Krasnojarskis

•• Venemaa neli kõige rikkamat mees on ajanud äri Krasnojarski krais, sest neile kuuluvad või on kuulunud krai kahe suurema tehase aktsiad.

•• Veebruaris ilmunud järjekordse Vene ajakirja Finants rikkurite Tipp-500 kaks esimest olid Oleg Deripaska (varandus 21,2 miljardit dollarit) ja Roman Abramovitsˇ (21,0 miljardit dollarit).

•• Veel kolm aastat tagasi olid nad äripartnerid, kellele kuulus Krasnojarski alumiiniumitehasest. Siis müüs Londoni Chelsea omanik ja Tsˇukotka kuberner Abramovitsˇ oma osaluse Russki Aluminiumis (Rusal) ja seega ka Krasnojarski tehases Deripaskale.

•• Nüüdseks on ta kaotanud Venemaa esirikkuri tiitli just Deripaskale.

•• Deripaskalt pärinevad sõnad: “Venemaal pole midagi paremat kui Rusal.” Rusalile kuulub Venemaa neli suuremat alumiiniumitehast, kõik Siberis.

•• Deripaska osaluse väärtuseks Rusalis hinnatakse 15 miljardit dollarit.

•• Venemaa rikkuselt kolmas ja neljas mees Mihhail Prohhorov (14,2 miljardit dollarit) ja Vladimir Potanin (14,2 miljardit dollarit) teenisid varanduse suures osas Norilski Nikliga.

•• Varem olid mõlemad tehase omanikud, aga nagu Deripaska-Abramovitsˇ, otsustasid ka nemad jaanuaris oma äri lahutada, nii et Norilski tehas jäi Prohhorovile.