Kuigi elamute ja eluruumide energiamärgis on mitmel juhul kohustuslik ning see nõue on kehtinud juba kolm aastat, ei küsi korteriostjad seda sugugi sageli näha. Ka majaomanik pole märgise tellimisest eriti huvitatud, sest kehva maja olukord on siis must valgel kirjas ja tõestatud. Eluruumi müüja või väljaüürija võib ju kinnitada, et külma karta pole põhjust ja küttearvedki ei tundu üüratud, kuid tegelikkus võib hiljem näidata, et võrreldes teiste samaväärsetega on maja olukord ikkagi vilets. Ehk otse öeldes: te olete pügada saanud. Aasta tagasi elukaaslasega Vana-Kalamajja Stalini-aegsesse majja kolmetoalise korteri ostnud Säde-Helin Kiis mõõtiski hiljuti oma elutoas 17 ja vannitoas ainult 15 kraadi sooja. Korteri kohal on soojustamata pööning ja nurgapealsena on korter kahest küljest tuultele kättesaadav. „Energiakulukuse kohta teadsime, et suur korter ja suured küttekulud, aga arvasime, et saame vähemalt soojust selle raha eest. Korteri eelmine omanik ütles, et maja on kindlalt plaanis soojustada suvel. Tuli aga välja, et hoone küljes olevad ornamendid on kaitse all ja maja ei tohi soojustada,” pajatas Kiis. Korteril on köögis, esikus ja vannitoas ka põrandaküte, mida pere pärast sissekolimist külma tõttu kasutama hakkas. Eelmises veebruaris maksis pere lisaks küttele elektri eest 60 eurot ja nüüd soovib Eesti Energia elektri eest ligi 150 eurot. „Eelmine omanik muidugi väitis, et neil seal küll külm ei olnud. Isegi pärast seda, kui ma helistasin ja küsisin, miks nad meile ei rääkinud tõtt, jäi ta kindlaks, et neil oli seal alati mõnus soe,” sõnas Kiis. Energiamärgise kohta ei osanud pere kodu ostes midagi küsida, Kiis tunnistas, et ei teadnud selle tähtsusest. Kui oleks võimalik ajas tagasi minna, oleks pere selle korteri vahest isegi ostmata jätnud. Nukraks teeb seegi, et kui neil on külm, siis kolmanda korruse naabrid hoiavad palavuse tõttu vahel jaanuaris aknaid lahti ja ka teisel korrusel pidavat palavus inimestele liiga tegema.
