Valimised on vaid kahe aasta kaugusel ja tema heakskiit on langenud alla 50 protsendi taseme. Erdogan ei jäta oma poliitilist saatust vabaturu meelevalda. Selle asemel riskib ta Türgi tulevase stabiilsusega ujutades majandust krediidiga üle, et saavutada lühiajaliselt majanduskasvu, arvavad analüütikud.

„Türgi majanduspoliitika oleneb poliitikast ja selle eesmärk on Erdogani ja tema AKP partei otsustav võit 2019. aastal,“ ütles Londonis tegutseva Medley Global Advisorsi analüütik Nigel Rendell. „Miski muu ei oma tähtsust.“

Türgi on suurenadunud riigigarantiid, et 50 miljardi dollari väärtuses liirilaene jõuaks ligi 300 000 ärini, pakkudes vähest läbipaistvust millele raha on kulutatud. Lisaks on valitsus suunanud 200 miljardi dollari väärtuses varasid riigile kuuluvasse riigifondi. Riigifond saaks sel moel laenata ettevõtete nagu Turkish Airlines ja Turk Telecomi aktsiaosaluste vastu raha ja ehitada raha eest populaarseid infrastruktuuriprojekte. Selline tegevus suurendaks veel eelarvepuudujääki, mis peaks niigi tulema suurim alates 2010. aastast.

Ametnikud on pakkunud välja võimaluse, et pangad võiksid oma 515 miljardi dollarilise laenuportfelli väärtpaberistada ja saaks saadud raha eest anda veel rohkem liirilaene.

22 protsendine krediidikasv ähvardab tuua vähemalt kümneprotsendise inflatsiooni.

Krediidibuumi kohene tagasilöök tuli raha hinnatõusu tõttu. Et meelitada inimesi raha pankades hoiustama, on pangad tõstnud hoiusintressimäärad kuni 15 protsendini, mis tähendab, et kasumlikuks laenamiseks peavad nad tõstma laenuintressid veel kõrgemale, kirjutab Bloomberg.

Melis Metiner HSBC Holdingsist ütles, et Erdogan ja tema liitlased püüavad minna mööda pakkumispoolsetest piirangutest nagu madal säästumäär, vilets haridus ja oskuste vähesus ning kaitsta hoopis ebaefektiivseid tööstusharusid, kes naudivad niigi arenevate turgude seas üht protektsionistlikumat kaitset. Tema sõnul ühes võlakoorma kasvuga riskib Türgi valimiste järel muutuda veel avatumaks välistele šokkidele.

„Valitsuse prioriteediks paistab olevat hoida sisemajandusaktiivsust nii kõrgena ja kaua kui võimalik võimendades erasektori ja pangasektori bilansse,“ kirjutas ta.

Rahandusminister Naci Agbal ütles märtsis antud intervjuus, et enamus valitsuse hiljutistest maksu- ja krediidimeetmetest on ühekordse iseloomuga ja nende mõju eelarvele kaob 2020. aastaks.

„Seni kuni eelarveauk on juhitav ja kontrollitaval tasemel, siis mõningane kasv ei tohiks lüüa eelarvedistsipliini näivust,“ lausus ta.

1991. aastal valitsuse poolt loodud krediidigarantiifond, mille suurust valitsus järsult kasvatas novembris, laseb pankadel jätta osa laenuriskist jätta riigi kanda – kuni seitse protsenti mistahes kahjumitest, millest piisab pankadele, et anda laenu paljudele kaheldava krediidikõlblikkusega klientidele.

Metnieri ja teiste ökonomistide sõnul loob fond võlaspiraali, mis lisab veel ühe elemendi majanduse haavatavusse.

„Kohe pärast valimisi riskitakse ülevõimendatud valimistega,“ ütles Nomura Internationali ökonomist Inan Demir. „Väline rahastamisšokk võib viia kiireneva inflatsioonini, kõrgema tööpuuduseni ja stagneerunud majandusaktiivsuseni kohe pärast presidendivalimisi.“

Isegi võla ja restruktureerimise pooldajad, kes on valitsuse selliselt tegevuselt tulu saanud, kardavad, et sellefa võidakse minna liiale.