Erik Sakkov: miks avas Estonian Air liini Trondheimi?
Eile sai Delfis sõna Erki Urva, Estonian Airi president aastail 2000 -2005: „Estonian Airi uus strateegia, mis sisaldab endas sõlmlennujaamaks kujunemist ja uusi sihtkohti, pole siiani veel ühelegi lähedalasuvale lennufirmale edu toonud.“
Usun, et Erki Urval oli oma presidendiaastail piisavalt võimalusi kõiki strateegiaid katsetada ja läbi mõelda.
Sellegipoolest soovin Estonian Airi uut strateegiat kaitsta:
Positiivseid näiteid suure lennuvõrgustikuga sõlmlennujaama kujundamisest võib leida mitmeid ja vaadates tänast olukorda lennundusturul, on Estonian Airil unikaalne võimalus kasvamiseks ja liinivõrgustiku laiendamiseks. Saada hub-lennujaamaks on iga lennujaama suurim unistus ja seda unistust saab ellu viia ainult kodune vedaja. Meie puhul Estonian Air.
Selleks, et Estonian Air saaks rohkematesse sihtkohtadesse ja tihedamalt lennata, peab olema piisav hulk reisijaid. Kui me tahame, et Tallinnast saaks igale poole otse ja omadega, siis peame arvestama, et meie koduturg on liiga väike. Seega on hädavajalik vedada reisijaid Tallinnasse ette, et naabreid teenindades Eesti lennundusturgu kasvatada. Lennunduse keeles kutsutakse seda hub-strateegiaks, eesti keeles võime öelda rummu-strateegia, ja see on pea ainus suuremale kasvule viiv strateegia. Kuidas, mis kell ja milliste vahenditega seda täpsemalt tehakse, sõltub meie rahvuslikust lennufirmast.
Siin on teile näide: Estonian Air avas liini Trondheimi. Keegi neil selle eest pead ei silitanud. Trondheimi? Mis mul sinna saja on? Kuhu jääb Berliin?
Aga tegelik olukord on selline: Trondheimi liini lisamine, õigemini sealt norrakate Tallinnasse ette vedamine aitas Estonian Airil lisada sagedusi järgmistesse väga olulistesse sihtkohtadesse: kolm lendu Kiievisse - nüüd saab sinna 6 korda nädalas. Kolm lendu Sankt Peterburgi - nüüd saab sinna 9 korda nädalas. Kaks lendu Moskvasse - nüüd saab sinna 7 korda nädalas. Taasavati Vilniuse liin ja nüüd saab sinna 11 nädalas. Nii see käibki ja nii lihtne see ongi. Ja kui nüüd keegi ikka veel aru ei saa, milles siis kasu seisneb, siis kasu seisneb selles, et tänu norrakatele on nüüd eestlastel parem lennugraafik eestlastele olulistesse sihtpunktidesse! Ja täpselt samamoodi laheneb mure Berliini pärast, aga seekord näiteks soomlaste kaasabil.
Mõelgem nüüd hetkeks selle peale, kui täitub kõige julgem unistus ja õpime peale lähinaabrite teenindama ka hiinlasi, jaapanlasi, hindusid ja korealasi! Julge unistamine ei ole patt. Julgete unistajate takistamine aga on. Ja mitte keegi teine peale meie rahvusliku lennufirma seda unistust siia ellu viima ei tule. Sellega ei ole öeldud, et Estonian Air ei vajaks tugevaid partnereid, kellel oleks välisturgudel piisav müügijõud. Vajab küll, aga võtaks ikka ühe, ent see-eest suure sammu korraga.
Teen ettepaneku anda Estonian Airile sada kriitikavaba päeva, veel parem kriitikavaba aasta, et nad saaksid rahulikult oma strateegia ellu viia ja meile kõigile 2013 aastal tulemustest aru anda. Tegelikult me saame strateegia tulemustest õige pea isegi aru ilma igasuguse aruandluseta. No ja väikese mööndusena … koti ära kaotamise ja lennu ärajätmise eest võite ju edaspidi ka rappida, aga olgu ikka asja eest, onju.
