Erkki Bahovski: säilitagem euro tulekuga rahu

14. jaanuariga saab läbi kahenädalane üleminekuperiood, mil maksta võis nii euro kui ka krooniga. Euro on leidnud endale Eestis kindla koha– inimesed sooritavad oste eurodes ja suuremaid tõrkeid pole näha olnud.

Samuti on üleminek läinud sujuvalt igasuguste tehniliste lahendustega. Pangaautomaadid töötavad, pension saabus ja poes saab kaardiga endiselt mugavalt maksta. Hoolimata libedatest teedest vuravad neil eurosid täis autod. Väikseid viperusi on juhtunud, kuid nii mastaapsete reformide puhul on see pea paratamatu. Poes on tulnud ehk järjekorras mõnikord tavalisest kauem seista, sest müntide kokkusaamine võtab aega nii ostjailt kui ka müüjailt. Kuid mõnikord lihtsalt ka sellepärast, et rahvast on palju.

Keerulisem on muidugi hindadega. Ent kordan üle kunagi Delfile kirjutatu – hinda ei tõsta mitte euro, vaid kaupmehed/ettevõtjad ja maailmaturu hinnad. Ent oleks rumal eitada, nagu ei oleks euro tulekuga võimendunud hinnatõusu foon, mis edasist elu mõnikord lausa pärssima kipub. Seda aga eurost sõltumata.

Kuidas muidu seletada suhkrupaanikat? Hinnatõusu ootuses ostavad inimesed suhkrut kokku lausa kärude kaupa. Kuidagi sarnane olukord aastaiga 2003–2004, mil inimesed samuti hulgi suhkrut ostsid.

Presidendi abikaasa Evelin Ilves on kutsunud üles säärast paanikat lõpetama. “Lõpetagem juba see suhkrupaanika, seda võiks palju vähem tarbida, eriti laste puhul,” ütles ta Delfi teatel.

Kuid kui vaadata laiemat pilti, siis tekitab hirm hinnatõusu ees olukorra, kus inimesed on altid uskuma igasuguseid teateid kallinevatest kaupadest. Ja nii tormataksegi poodi varusid täiendama. Suhtlusvõrgustikus Facebook ironiseerisid mõned juba selle üle, et kuskil on veel paar odavat raamatut saadaval ja need tuleks kohe ära osta.

Eks näidanud ju elu pärast ühinemist Euroopa Liiduga, et massiivne hinnatõus jäi ära. Sama juhtub ilmselt ka praegu – on hirmud, ootused ja mõnetine paanika, kuid siis loksub elu endisse sängi. Rahu, ainult rahu.

Loe Euroblogist veel teisigi artikleid.