Esimene krooniaasta tõi kaasa ränga hinnatõusu
Krooni tulemine sattus mainekujunduse mõttes kõige halvemale ajale. 1992. aastal oli Eesti tunnistajaks meeletule hinnatõusule. Statistikaameti andmeil oli inflatsioon 1076%. Järgmisel, Eesti krooni esimesel täisaastal langes inflatsioon 90%-le. Mõnevõrra lihtsustatult võib öelda, et ühe aasta jooksul tegid hinnad läbi sama suure tõusu kui järgneva 14 aasta peale kokku. Tagantjärele targana võib muidugi öelda, et tegelikult aitas kroon kaasa hinnatõusu pidurdamisele.
Kui pensionär läks juunis 1992 poodi, esimesed kroonid peos, maksis ta sealihakilo eest kaheksa krooni ja 60 senti. Kolm kuud hiljem septembris juba 20 krooni ja 80 senti. See oli vaesus, kõige lihtlabasem vaesus. Pettumus oli seda suurem, kui selgus, et kartulikoori ei pea sööma sugugi kõik, ainult enamik. Banaane müüdi valuuta eest ja banaaniga linna peal ringi käimine saatis samu signaale, mida praegu käe peal olev kallihinnaline Rolex. Eks sealt pärinevad ka jutud, kuidas kroon sõi ära palgad, pensionid ja säästud. Palju aastaid oli lemmikloosungiks: “Kroon hävitas kirsturaha.”
Palgad on kasvanud kiiremini
Viisteist aastat tagasi elas Eestis 1,55 miljonit inimest, praegu 1,34 miljonit. Kaks Tartu linna-täit on vahepeal kadunud. Kõik muud arvud näitavad seevastu kasvu, krooniga on suurenenud palgad, pensionid, riigieelarve ja ka hinnad. Viimased aga tunduvalt aeglasemalt. Esimesel krooniaastal oli keskmine brutopalk 549 krooni, tänavu esimeses kvartalis 10 322 krooni. Tollal sai selle palga eest 63 kilo sealiha, täna saab keskmise palga eest 132 kilo. Laias laastus võibki öelda, et palgad on kasvanud toiduainete hindadest umbes kaks-kolm korda kiiremini. Kui 1990. aastate alguses kulutas pere rohkem kui poole sissetulekust toidule, siis nüüd veerandi, ja see osa väheneb.
Hoopis soodsalt on meil läinud alkoholiga. Keskmist palka saanud töömees võis selle raha eest 1992. aastal osta 36 pooleliitrist pudelit Viru Valget, enam-vähem pudeli päevas. Praegu aga juba 137 ehk rohkem kui neli pooleliitrist pudelit päevas. Tendents on olnud üsna ühene. Toit ja joogid on meie jaoks muutunud odavamaks, samuti elektroonika ja igasugune muu kodutehnika. Autodest rääkimata. Oluliselt suurema osa kulutustest võtab nüüd aga meelelahutus, hobid ja koduga seotud väljaminekud. Ka riik on saanud rikkamaks.
Tänavu jagatakse riigieelarvest laiali 20 korda suurem summa kui 15 aastat tagasi.
Kommentaar
Marje Josing,
konjunktuuriinstituudi direktor
Hüperinflatsioon oli juba enne krooni ja pärast rahareformi toimus turul selge rahunemine. Emotsionaalselt seostatakse krooni tulekut hinnatõusuga, tegelikult võib öelda vastupidist. Rubla kaotas väärtust päevadega, poodides polnud midagi saada, nii osteti kõike, mida lettidelt leidis. Kasulikum oli rublad kas või alumiiniumkahvlite vastu vahetada.
Kroon tõi kaubad poodidesse tagasi. Hinnatõus loomulikult jätkus, kuid alanevas tempos. On selge, et vanemaid inimesi puudutas hinnatõus valusalt. Võib-olla oleks võinud olla mingi ühiskondlik kokkulepe või riigi otsus, kuidas käituda pikaajaliste säästude ja hoiustega. Võib-olla oleks neid saanud kompenseerida või parema kursiga kroonideks vahetada.
