Kreeka mütoloogias kohtame paadimees Charoni, kes tasu eest viis surnute hinged üle Acheroni jõe Hadese riiki. Seepärast pandi Vana-Kreekas surnutele hauda suhu münt, mõnel pool kaeti aga silmad müntidega.

Kel Charonile ülesõidu eest maksmiseks raha polnud – oli ta siis liiga vaene või ei pidanud matjad kommetest kinni –, pidi sada aastat Acheroni kallastel ringi hulkuma.

Kes on vaadanud vesterneid, teab kindlasti ka järgmisena sündinud ühissõidukit – postitõlda, mis enamikus Metsiku Lääne elust pajatavates linateostes langeb millalgi kas röövlite või indiaanlaste kallaletungi ohvriks. Tegelikult sündis ühest kindlast punktist teise viinud – tavaliselt võõrastemajades peatusi teinud – postitõld juba 16. sajandi Inglismaal. Röövlid püüdsid sageli rahalaadungeid kandvaid postitõldu tühjendada sealgi – tõlda saatev postiametnik oli üpris raskelt relvastatud. Järgmisel sajandil võeti postitõllad kasutusele ka Mandri-Euroopas.

Shakespeare’i näidendite esmalavastused leidsid sageli aset postijaamade võõrastemajades, nagu on näiteks Londoni Soutwarki linnaosas paiknev The George Inn, mis tegutseb tänaseni. Paik sai muide iseäranis kuulsaks 19. sajandil, mil seda külastas sageli tollane menukirjanik Charles Dickens, kes mainis võõrastemaja oma loominguski.

Olulist rolli mängisid postitõllad aga just USA lääneosa kolonialiseerimisel 19. sajandil. 1858. aasta septembris nimelt sai esmakordselt võimalikuks tolle aja kohta kiire kirjavahetus USA lääne- ja idakalda vahel, sest Butterfield Overland Stage pani kaks korda nädalas Missouri osariigis paikneva St. Louis’ ja San Francisco vahet sõitma postitõlla.

Firma vahetas küll pankrottide tõttu mitu korda nime (neist kuulsaim on vahest Wells Fargo panga oma, mis võttis Denverist lääne poole jäänud liiniosa võlgade katteks üle), kuid viimased postitõllad olid käigus veel möödunud sajandi algukümnenditel. Küll ainult lühikestel marsruutidel piirkondades, kuhu raudtee ei ulatunud. Mootorbussid aga jätsid 1918. aastaks kasutusele kõigest paar postitõlda, needki pigem turiste mägikuurortides või rahvusparkides rõõmustama. Viimane hobupostiliin Arens-Juf aga lõpetas tegevuse 1961. aastal ja hoopis Šveitsis.

Bussiliikluse alguseks peetakse 1826. aastat, mil eruohvitser Stanislas Baudry avas Nantes’i äärelinnas kümbluskompleksi, kus kasutati ära tema veskis ülejäävat soojust, ning pani selle ja kesklinna vahet sõitma lühikese hobuvankriliini. Selle alguspeatus asus M. Omnès’i kübaratöökoja ees, mis kandis silti “Omnès Omnibus” (“Omnès kõigile”). See andis ka sõiduriistale nime. Baudry avastas peagi, et vahepealsetesse punktidesse jõudmisest olid reisijad rohkemgi huvitatud kui liini lõpp-peatusest, ja muutis oma ärimudelit.

Mootorite mühinal

Mõne väite järgi olevat aga juba kaks aastat varem hakanud liiklema hobubussiliin Manchesteri ja Salfordi vahel. Igatahes järgmise kümnendi alguseks tegutsesid omnibussiliinid mitmes Euroopa ja Ameerika suurlinnas. Mootoriga autobussid ilmusid 19. sajandi lõpul ja said populaarseks 20. sajandi alguskümnendil.

Esimene hobutramm ilmus New Yorgi tänavatele 1832. aastal. 1873. aastal valmis esimene aurumootoriga tramm. 1881. aastal esitles aga Siemens Pariisi rahvusvahelisel elektrotehnikanäitusel elektritrammi, mis vahetas mõne lähema aastakümne jooksul enamikus linnades välja hobutrammid.

Samal aastal avati praeguseks Berliini linnaosaks saanud Lichterfeldes ka esimene elektritrammiliin. Järgmisel aastal alustas Siemens katseid trolliliiniga.

Ühistransport

Enne Londoni taksosid

tuli troska

•• Praegugi taksodega kuulsust lõikava Londoni esimene ikooniline transpordivahend oli arhitekt Joseph Hansomi 1834. aastal patenteeritud voorimehetroska.

•• See pidi endas ühendama nobeduse ja turvalisuse: kaht, maksimaalselt kolme reisijat mahutava kerge sõiduriista raskuskese oli viidud võimalikult madalale, et see kiiret kurvi võttes ümber ei paiskuks. Kutsar istus troska reisijakabiini taga. Sellised troskad said kiiresti populaarseks mujalgi: neid sõitis ringi Pariisis, Berliinis, Peterburis, New Yorgis ning eksootilisemateski linnades, nagu Sydney, Kairo või Hongkong.

Eesti tramm tähistab

120. aastapäeva

•• Järgmise aasta augustis tähistab Tallinna trammiliiklus oma 120. aastapäeva. Praeguseni on säilinud tollal paika pandud rööbastee laius 1067 mm ehk pool sülda. Hobutrammiliiklus toimus Tallinnas 30 aastat. Pärast kolmeaastast pausi ilmus 1921. aastal taas Eesti pealinna tänavaile tramm, seekord aga juba bensiinimootoriga.

•• 1951. aastal ehitati Tallinna Koplisse viiv trammiliin ümber

kaherajaliseks ja elektrifitseeriti.

•• Autobussid jõudsid Eesti tänavatele-teedele järgmisel aastal, kõigepealt Tallinna ning pealinna teiste asulatega ühendavatele liinidele.