Juba traditsiooniliselt nähakse praamiparuniks ristitud ettevõtjas süüdlast. Samas süüd kui sellist, defineerimata. Püüan alljärgnevaga teatud tühimikud täita ja majandusliku mehhanismi lihtsustatult lahti seletada.

Kindlasti pole ma riigikapitalismi usku. Ma ei arva, et kui isegi riik mingi ime läbi oleks enam-vähem mõistlik omanik, siis kindlasti ta peaks ise opereerima seal, kus eraettevõtlus suurepäraselt hakkama saaks. Olgu mu isiklikud eelistused kohe teemakäsitluse alguses selged, ehkki püüan alljärgnevas jääda objektiivse majandusloogika tasandile.

Riik on ise loll

Kui mina eraettevõtjana tahan osta mingit suuremahulist kaupa või teenust, siis ma teen omale selgeks turul eksisteerivad võimalused hinnataseme, võimaliku kvaliteedi, alternatiivide, tehniliste lahendite, riskide ja kõikvõimalike muude parameetrite osas selgeks. Ega muid võimalusi pole, just nii peab käituma ka riik.

Kauba või teenuse ostja peab kehtestama mõistlikud mängureeglid võimalikele konkureerivatele osalejatele. Seega halin, et pole aru saada teenusepakkuja hinna kujunemise struktuurist ja lähteallikatest on alati ja ainult teenuse ostja oma lollus.

Mäletatavasti läks omal ajal Atonen ministrina just sellise halinaga Leedo vastu „pühasse sõtta“. Olgu selle teenuse maksumusega kuidas on, pole selle hindamiseks piisavalt infot. Samas tellija lollust ei saa kunagi kuidagi teenuse osutaja kaela veeretada.

Teenuse resultaadi mõttes on senine praamiühendus olnud üks väga hea edulugu. Leping on olnud piisavalt pika horisondiga ja teenuse osutaja pole seda kurjalt ära kasutanud lihtsalt tulu maksimeerides ja kulusid minimeerides. Olgem ausad, Leedo on teinud ju omal vabal tahtel olulisi investeeringuid teenuse arendamiseks.

Kui Regula tuli liinile, rõõmustasime arengu üle. Tegelikult oleks võinud vabalt tänaseni Regula sugused laevad sõita ja keegi poleks köhinud. Eraettevõtja aga sellega ei piirdunud – harjusime peagi veelgi mugavamate laevadega. Samuti arendati maapealse infrastruktuuri mugavust ja läbilaskevõimet. Minu teada polnud seal taga riigi kui tellija lepingulist sundi, vaid eraettevõtja loomupärane soov maksimeerida tulemus.

Tellijal on alati võimalus, kas teeb ise investeeringud või ostab teenusena sisse. Ka rahaliselt peavad arvutama mõlemad pooled tasuvust tegelikult sama moodi. Tellija positsioonis olles on riigi ja ettevõtja roll mõneti erinev. Investeeringu tasuvuse mõttes pole vahet. Küll aga on vahe investeeringuga kaasnevas.

Oletame, et tasuvuseks võetakse 12 aastat ja opereerimise kulud on nii riigi kui ettevõtja puhul samad. Sellisel juhul ettevõtja jaoks peab olema tulu selline mis katab opereerimiskulud ja tagab investeeringu tasuvuse 12 aastases arvestuses. Riik peaks oma investeeringu puhul käima ühekordselt välja investeeringu summa, edasi katma opereerimiskulud ja tinglikult paigutama erikontole pidevalt summa mis on võrdne 12 aastase tasuvusega.

Kui ta seda ei tee, siis on tema tegelik dotatsioon konkreetsesse projekti investeeringu soetamisväärtuse ja 12 aasta perioodis diskonteeritud väärtuse summa võrra suurem. Sisuline vahe on veel selles, et ise investeeringut tehes peavad nii riik kui ettevõtja minema sügavuti selle konkreetse äri olemusse. Omandama vajalikud kompetentsid, ressursid ja tagama jätkusuutliku võimekuse konkreetses äris.

Riigifirmad lohistavad mõisa köit

Teenust ostes ei pea riik sukelduma ärisse, ehk ei kaasne kohustusi ja kuna ei pea investeeringut tegema, jääb raha vabaks muude funktsioonide täitmiseks. Tõsi ta annab 12 aasta jooksul sama summa välja aga seda nn jupi kaupa ja ei võta sisulisi ärilisi riske. Isegi kui kogu projekt tuleb perioodi lõpuks rahaliselt sama, ei peaks riik sellistesse ettevõtmistesse sisenema. Reaalelus aga ei tule sama.

Ükski riigiettevõte pole seni näidanud sama efektiivsusvõimekust nagu eraettevõtted. Millele tuginedes peaksime nüüd siis imedesse uskuma? Pealegi, Tallinna Sadamal puuduvad täna vajalikud kompetentsid ja võimekus. Nullist alustades tuleb aga alati ka parimal juhul teatud õpperaha maksta ja kogu asi läheb kallimaks. Mõisa köie efekt muidugi veel lisaks.

Kui Urve Palo ministriks sai , ei kuulnud me tema „pühas sõjas“ Leedo vastu samuti mingeid konkreetseid objektiivseid argumente. Tema hilisemad ülesastumised on näidanud, et ilmselgelt sellest teemas aru saamine poleks ka jõukohane.

Täiesti küündimatu on anda praegu negatiivseid hinnanguid teenuse osutaja suhtes, kes olude sunnil otsib oma varadele edasist rakendust ja samas täidab korrektselt lepingut. Küll oli aga võimas tahe luua endast tegija inimese imago, maksku see maksumaksjale mis iganes. Vastutustundest kogu selle asjaajamise juures ei saa muidugi rääkida.

Muidugi arvaks tavaloogikale tuginedes, et kui juhmus vastutustundetusega segunenud, siis ei peaks järgmistele valimistele asja olema. Kindlasti pole aga see nii. Albert Einstein arvas olevat kaks asja mõõtmatud – universumi ja inimliku lolluse ja ta polnud kindel universumis. See kehtib aga nii valijate kui valitavate kohta.

Pealegi pole ju antud asja juures ka reform Rõivasega eesotsas pelgalt pealtvaataja. Olles sisuliselt sundabielus sotsidega aktsepteeriti välise kodurahu ja imago huvides Palo pöörasusi.

Sisuliselt on teenuse hinna ja investeeringu seisukohalt olnud analoogne olukord raudteel. Erisus aga selles, et solgutati lühemaajaliste lepingutega ja seetõttu polnud ettevõtjal kindlust ega tahtmist investeeringuteks uutesse rongidesse. Loomulikult on tänased rongid paremad ja mugavamad.

Partsile käis ettevõtlus üle jõu

Neid kahte erinevat olukorda ei saa kuidagi kõrvutada. Oleks mõistlikult ja pikaajalisemate lepingutega opereeritud, küllap oleks leidunud ka eraettevõtjaid, kes oleks investeeringud teinud ja sellesse ärisse sukeldunud.

Kui Parts ministrina kangelast mängis ja maksumaksja rahaga ettevõtlusse sisenes ei kuulnud me ka mingeid mõistlikke ja tõsiseltvõetavaid argumente. Vaevalt ta isegi tookord oma jabursustest aru sai. Ja muidugi pole me näinud tänaseks ka tegelike rahaliste näitajate kõrvutamist.

Riigiettevõte on aga ennast näidanud juba tüüpilise kellegi teise (maksumaksja) rahaga opereerijana. Muidugi oleks ju jube kihvt panustada veel 30 miljonit veelgi mugavamate ja paremate rongide ostmisse! Tegelikult tuleks ikka meilt kõigilt küsida, kas me ikka tahame selle kinni maksta või sobib meile ka veidi tagasihoidlikum, tänane tase.