Ettevõtja soe soovitus poliitikutele: tehke eksperimente oma raha eest, nagu Sõnajalad Salme külas

 (77)

Andrus Ansip, Juhan Parts, Jürgen Ligi
Andrus Ansip, Juhan Parts, Jürgen LigiFoto: Rene Suurkaev

Ettevõtjast suhtekorraldaja Meelis Kubits kirjutas 2013. aasta oktoobris Eesti Ekspressis täiesti olematust poliitilisest vastutusest. Arvamusartikli üks osa kõneles ka Estonian Airist ja selle juhtimisest. Järgnevalt avaldab Ärileht selle osa 2,5 aasta tagusest artiklist.

Korruptsioonile suhteliselt avatud (palun ärme räägi nüüd indeksitest) väikeriigis ei ole omanik mitte riik, vaid partei. Lollus ja isegi ränga majandusliku kahju tekitamine ei ole täna piisav alus poliitilise vastutuse võtmiseks.

See tool, mida Ostap Bender ja Ippolit Matvejevitš otsisid, on Juhan Partsi istumise all. Briljante on seal palju, vaadelgem neist rahvale kõige enam arusaadavamat Estonian Airi nimelist õnnetusjuhtumit. Analüüsimaks seda, milline on meie energiafirma järgmine maailmavallutuslik plaan, jääb mul lihtsalt kompetentsist puudu. Nagu Shelli meestel põlevkivi asja tundmisest. Seal, kus lõpeb maailma ühe jõukama naftafirma soov USA turul raha kulutada, astub mängu väikeriigi riiklik energiaettevõte.

Estonian Airi tagasiostmine oli kahtlemata riigi õige otsus. Kahjuks ainus selles pikas reas. 2011. aasta kevadel nimetati ametisse ettevõte uus nõukogu ja selle esimeheks sai meie parimate traditsioonide kohaselt erakonna, sel kurval juhul IRLi suursponsor Joakim Helenius.

Kiiresti leiti ka mees, kes viib ellu Eesti rahva unistuse. “Otse ja omadega”. Estonian Air sai tegevjuhi “Brežnevi pakikesena” nagu mina Sindi spordilaagris 1986. aastal peotäie merekivikese komme. “Tahad merekivikesi, pead ostma ka kapsapiruka”.

Loe veel

Tero Taskilale pandud ootuste latt oli tõstetud kõrgustesse, mida siinkandis varem polnud nähtud. 30 000 eurot sissetulekut kolmekümne päeva kohta oli 2011. aastal rohkem kui presidendil, peaministril, riigikogu esimehel, riigikogu aseesimehel, kahel ministril ja politsei- ja piirivalveameti juhil kokku. “Turuhind,” ütles Parts üheksa kuud hiljem, kui palgad avalikustati.

Kuna lihtsale inimesele pandi üliinimlikud nõudmised samal ajal nii investeerida kasvu kui toota kasumit, siis aega atra seada polnud ning juhtuma hakkas kohe.

Paari kuuga oli aru saada, et väikesest Eestist saab Planeetidevaheline Lennunduskeskus. Siit alles hakatakse lendama ja lende korraldama. Helenius vihjas Aasia ja USA lendudele, tegevjuht sõitis eksootiliste naftariikide vahet. “Kataris ja Omaanis tegutsevad väga energilised ja Euroopa lendude järele janunevad ettevõtted ning meie pakume neile võimalust ühineda Estonian Airi uue lennuliinivõrgustikuga,” ütles lennufirma president Tero Taskila mullu mais. “Partsi poolt sõlmitud lepingud tõstavad samuti Estonian Airi väärtust võimalike investorite silmis.”

Taskila pidas ilmselt silmas, et Katarist saab nüüd ühe vahemaandumisega Kajaani. Kahju, et see tegemata jäi. Oleksime saanud Guinnessi rekordite raamatusse. Pikim ilma reisijateta liinilend.

Kajaani vahet küteti ühtevalu tühjalt, aga nüüd see olnuks uus tase.

Kujutan ette Singapuri transpordiministri nägu, kui ta oktoobris 2011 aru sai, et meie lennundusdelegatsioon esindab lisaks enda ID-kaardile veel seitset väikelennukit, millest üks lendab, tõsi küll, suhteliselt harva, Kuressaarde.

Millise plaaniga lendasid minister Parts ja president Taskila oktoobris Singapuri, jääb tervele mõistusele arusaamatuks.

Paarile arglikule küsijale stiilis, et “sommid on selle Aasia suuna juba ära teinud ja meie sinna enam ei mahu”, öeldi, et just sellepärast saame meie ka hakkama, et sommid juba tegid ära.

Kongeniaalne. Latt lükati nii kõrgele, et alla Ostap Benderi enam kedagi tsiteerida pole.

Noorematele otsustajatele teadmiseks, et see Odessa päritolu Bender oli jube kaval ja terane mees. Kõvem vend kui kõik Eesti tippsahibid parteikontoritest kokku. Taskila kaitseks peab ütlema, et tema oma tegelikke plaane kunagi ei varjanud.

Advokaadibüroo Tark Grunte Sutkiene korraldatud Soome-teemalisel majanduskonverentsil märtsis 2012 kandis Taskila ettekanne pealkirja ei rohkem ega vähem kui “Estonian Airi olulisus Soome regionaalpoliitikas”. Sic! Kui ettevõttel olnuks töötav nõukogu, siis oleks tegevjuht lahti lastud veel konverentsi ajal. Taskilal aga oli, millest rääkida. Avatud oli kolm uut liini Jyväskyläst Kajaanini ja juba sõlmitud leping Helsingi MMi sponsorluse osas.

Kogu sel jäähokimängimisele pealemaksmisel on kui mitte kuriteo, siis rämeda huvide konflikti tunnused, kus riigiettevõtte juhtkond tagus kinni omaenda hobisid. Helsingi MMi sponsorraha maksti ära ja teenust ei saadud.

Loomulikult on see kõik toimunud ettevõtte nõukogu heakskiidul ja minister Partsi teadmisel. Kogu Eesti Energia küsitavalt globaalse haarde juures ei kujuta keegi ette, et Sandor Liive tuleb nõukogusse plaaniga olla Eesti suusakoondise suursponsor. Ilus plaan, aga Suusaliidu presidendil oleks selles küsimuses huvide konflikt. Tallinna Sadama poolt Eesti olümpialootuste toetuseks eraldatav raha oli esikülgede teemaks ajal, mil Soome regionaalpoliitikale ja hokiärile maksti tuima näoga peale miljoneid eurosid Eesti maksumaksja raha.

Miks peaks Euroopa Komisjon potentsiaalse trahviotsuse tegemisel seda arvestama kui mingit ääremaa force majeure-situatsiooni, ei ole veel selgitada suudetud. Loodetavasti Brüsselis suudetakse, sest vastasel korral saab Eesti maksumaksja Brüsselist veel ühe tšeki. Kes selle eest ja mis moel vastutab?

Lennukipargi kiirvahetuse hindamine käib kirjutajal üle jõu ja selle kohta on suhteliselt vähe teada. Küll aga on teada, et lennukite ostu-müügi turg on üks kõige enam korrumpeerunud sektoreid kogu maailmas.

Kõige eeltoodu kõrval tundub Londoni liini tuksikeeramine olevat nii väike patt, et ei vääriks 2013. aastal trükimusta, küll aga väärinuks näiteks 2005. aastal ministri tagasiastumist.

Resümee. Partei sai vanas rahas miljon eesti krooni (Heleniuse toetus). Taskila sai kaheksa miljonit eesti krooni (tema palk). Maksumaksja sai ligi miljard eesti krooni. Meie saime, tõsi küll, miinus miljard eesti krooni. Ja see ei ole ju veel kõik. Signe Kivi ja Tiit Tammsaar oleks selliste uudiste valguses jõudnud tagasi astuda, poliitikasse tagasi tulla ja veel korra tagasi astuda. Kas Eesti poliitiline kultuur oli 2001–2005 parem, kui 2012–2013? Aga kuidas muudmoodi seda kirjedada?

Kui eraettevõttes nõukogu avastab, et tegevjuhtkonna ambitsioonikas strateegia ei tööta, toob suurt ja perspektiivitut miinust, laseb ta juhi lahti ja asendab selle esimesel võimalusel paremaga.

Rahvusliku lennufirma “riik on hea peremees” projektis läks asi risti vastupidi. MKMile oli 2012 kevadeks väga hästi teada, mis seis on. Ometi mindi rahulikult suvepuhkusele ja juhtkonnal lasti möllata veel kuni oktoobrini 2012.

Helenius lahkus pardalt nii vaikselt, nagu teda poleks seal olnudki.

Ja siis, kui ettevõte tüüris juba hoogsalt pankroti poole, suutis ettevõtte nõukogu veel korra üllatada. Taskila sai tänutäheks hea töö eest eest 100 000 eurot kompensatsiooni. Lepingust tulenevalt.

Loomulikult on see väike number võrreldes kogu “lendava ahju” ja kontseptsiooni “riik on hea peremees” ajastuga. Ja loomulikult oleks see number veel kuus korda suurem, kui Erkki Raasuke ei oleks ministeeriumi uksest sisse astunud.

Aga see ei ole ju põhjendus täiendavast raiskamisest rohujuure tasandil. Tehke eksperimente oma raha eest, nagu Sõnajalad Salme külas.

Estonian Airi juhtimisel toimunu on sümbioos poolsegasest ambitsioonikast ülbitsemisest, rahva rahaga prassimisest, aga eeskätt mis tahes vastutuse puudumisest. Kõigest sellest, millest ka see lugu. Maksumaksja ei ole sellist teenust tellinud. Taskila kompensatsioonist teen mina järelduse, et tegevjuhile pretensioone ei ole.

Sellest tulenevalt on mul tagasihoidlik, aga konkreetne ettepanek: Estonian Airi nõukogu liikmed, kes selles rahapõletamise aktsioonis osalesid, palun jagage see 100 000 eurot kahe nõukogu koosseisu peale ära. See looks pretsedendi, et riigiettevõtete nõukogudes hakkavad inimesed ka reaalselt millegi eest vastutama ja hoiaks broilerid riiginisast eemale. Alternatiiviks oleks poliitiline vastutus, aga ega see ei ole siin ometi mõni 2001. aasta!

Juhan ei saa ära minna, kuna Keit ei läinud. Keit ei saanud ära minna, kuna Ken ei läinud, ja Ken ei saa minna, sest õigupoolest pole kuskile minna. Jürgen ei saa ära minna, sest mis siis ÜLDSE EESTIST SAAB! Mulle hakkab aina enam tunduma, et neil meestel ei ole tegelikult kuskile minna. Oleme jõudnud olukorda, kus inimesed hoiavad oma toolist kinni iga hinna eest. See pole mingi kalambuur.

Näiteid poliitilisest vastutustundetusest jagub igasse nädalasse paar tükki. Olgu maksumaksjad, kes on “keskeltläbi kaabakad”, või üheksa kuu tulemused rahvuslikult lennukompaniilt. Liiga kiiresti hakkab meil ununema, et 6 miljonit eurot on tegelikult peaaegu 100 miljonit krooni. Selle rahandusministri surematu “kaabakluse” traktaadi eest oleks aga veel 6–7 aastat tagasi ta vähemalt vabandust paluma sunnitud, täna ei julge sellest unistadagi.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare