Iraani leppe mõju Eestile võib vaadata mitme nurga alt. Ühest küljest tähendab see Iraani tagasitulekut nafta turule, mistõttu väheneb võimalus nafta hindade kasvuks. See mõjutab negatiivselt nii Eesti Energia õlitootmist kui ka VKG-d. Kui maailmaturul on nafta hind madal, siis on ka nende ettevõtete kasumid väiksemad.

Samuti tähendab madal nafta hind nõrgemat rublat ja väiksemat ostujõudu Venemaal, mistõttu on väiksem nii vene turistide ostujõud kui ka on keerukam sinna kaupasid eksportida. Seejuures eratarbijad Eestis pigem võidaksid odavatest kütuse hindadest. Kuna suures plaanis on Eesti ikkagi kütuste netoimportija, siis madalamad hinnad mõjuvad väliskaubandusbilansile positiivselt.

Lisaks võib positiivse poole pealt välja tuua, et Iraan on ikkagi 78 miljoni elanikuga uus turg. Viimasel paaril aastal on Eesti eksport Iraani olnud väga tagasihoidlik ulatudes mõnekümne tuhande euroni, kuid peale sanktsioonide kaotamist oleks potentsiaali oluliselt rohkem. Teiste regiooni riikidega on Eesti kauplemiskogemus olemas. Kui Katari ja Omaani müüdud kaupade hulk jäi mullu mõne miljoni juurde siis Saudi Araabiasse eksporditi 39 miljoni euro eest.

Võttes arvesse asjaolu, et sanktsioonide tõttu on viimastel aastatel olnud Iraanil ligipääs välisturgudele piiratud, siis on tekkinud paljude kaupade osas tugev defitsiit. Kindlasti oleks ka Eesti ettevõtetel seal erinevaid võimalusi alates toiduainete tootjatest kuni tarkvara arendajateni välja. Kui Iraanil tekib nafta ja gaasi müügist piisavalt finantsvahendeid, siis hakatakse ilmselt küllaltki kiiresti vähendama tehnoloogilist mahajäämust teistest jõukamatest regiooni riikidest.

Seega õigel ajal õiges kohas olles võib seal tõenäoliselt häid lepingud teha. Samas peaks ettevõtted arvestama ka riskidega, ajalugu vaadates võib poliitiline situatsioon seal muutuda hetkega, mis teeb igasuguse riskide hajutamise väga oluliseks.