Võtame rahvaarvu – tervelt 45 riiki on Eestist väiksema rahvaarvuga. Vaatame pindala – meist väiksemaid on 63. Võrdleme sisemajanduse kogutoodangut – selle järgi on Eesti lausa keskmik, sest Eestist väiksema SKT-ga on 82 riiki.

Sellegipoolest räägivad paljud eestlased ise ja teisedki, et majanduslikult on Eesti-suuruse riigi käigus hoidmine ebaefektiivne, sest võrreldes suurte riikidega kulub meil suhteliselt suurem osa riigi sissetulekutest valitsemiskuludele. Kulub tõesti, aga see asjaolu ei ole takistanud järjest uute ja uute väikeste riikide sündi. 1990. aastast arvates on maailma sündinud 33 uut riiki, paljud neist väga väikesed. Näiteks vähem kui aasta tagasi otsustas umbes 60 000 elanikuga Gröönimaa nõutada endale Taanilt senisest suurema autonoomia, möödunud aasta veebruaris kuulutas end Serbiast sõltumatuks umbes 11 000 ruutkilomeetri suurune ja pisut enam kui kahe miljoni elanikuga Kosovo.

Riikide arvu suurenemise tõttu on keskmise riigi rahvaarv vähenenud 32 miljonilt 1946. aastal 29 miljonini praegusel ajal, olgugi et kogu maakera rahvaarv on kasvanud samal ajal 2,7 miljardilt juba ligi 7 miljardini. Umbes pool maailma riikidest on väiksema rahvaarvuga kui 5,5 miljoni elanikuga Taani.

Äriloogika, mis paneb ettevõtteid ühendamis- ja ülevõtmistehinguid tegema, et järjest suuremaks kasvada, riikide kohta seega ilmselgelt ei kehti – trend on aastakümneid olnud hoopis vastupidine.

„Ei ole efektiivne olla jagatud liiga vähesteks riikideks, sest suured riigid – ilmseks erandiks on siin Jaapan – on liiga mitmepalgelise rahvastikuga, mis võib kallutada riigi majanduslikku progressi tagasi hoidvatesse erimeelsustesse,” selgitab Islandi majandusprofessor Thorvaldur Gylfason paradoksi, miks ajal, kus inimesed nii agaralt püüdlevad majanduslikult parema elujärje poole, on maailma riiklik jaotus esmapilgul muutunud majanduslikult vähem efektiivseks.

Gylfasoni hinnangul on piir, millest allpool pole võimalik iseseisvat riiki ülal pidada, palju madalamal kui tema kodumaa rahvaarv 300 000. Suur osa selles, et see lävi on nii madalal, on vähenenud kaubandus- ja äribarjääridel – selleks et ettevõtet suureks kasvatada, ei pea tegutsema suures riigis, sest äri saab tänapäeval üsna vabalt ajada ka üle riigipiiride.

Peab märkima, et võrreldes teiste väikeste riikidega ei ole mõned Eesti parameetrid kõige konkurentsivõimelisemad. Enamik meile suuruselt alla jäävatest riikidest on saareriigid – Nauru, Bahama, Island, Mauritius jne – või Euroopa südames sõbralike naabrite vahel paiknevad riigid – Andorra, Liechtenstein, Luksemburg. Kaitsekulud on neil seetõttu suhteliselt väikesed (näiteks Luksemburgi kaitsekulud võrduvad ainult 0,8 protsendiga SKT-st), mis teeb oma riigi ülalpidamise suhteliselt taskukohasemaks. Samal ajal pole Eesti ka mingi mikroriik, vaid päris suur väikeriik, nagu jutu alguses toodud näitajatest selgus.

Kuigi oma riik näib olevat taskukohane Eestist juba palju väiksema rahvaarvu puhul, on need ikkagi peamiselt emotsionaalsed ja kultuurilised – mitte majanduslikud – põhjused, mis riikide arvu suurendavad. Londoni ülikooli majandusprofessor Anne Sibert, kes muu hulgas on Islandi keskpanga rahapoliitika komitee liige, väidab eri uuringutulemustele tuginedes, et väikese suuruse eelistamiseks on vähe majanduslikke õigustusi ning sellega võivad kaasneda olulised kulud. Islandi viimaste hädade võtmepõhjuseks peab ta just riigi väiksust ja isoleeritust, mis viis mõnede valede otsuste ja tegematajätmisteni.

Võnked väikeriigis suuremad

Väikeriigis elades peab – nagu praegu omal nahal tunneme – valmis olema suuremateks majanduslikeks võngeteks kui suures riigis. Loogiline, aga buumi ajal see ununes.

Suuremat tähelepanu kui suurriigis peab pöörama riigiaparaadi efektiivsusele, muidu muudavad suhteliselt suured püsikulud avalikud teenused väljakannatamatult kalliks. Selles küsimuses on Eesti päris eesrindlik olnud, aga saaks veel paremini.

Peale selle on väikeriigi elanikel mõistlik olla salliv välismaiste ettevõtjate ja ekspertide suhtes. Kõike üksnes kodumaiste ettevõtete kätte mängides võib majanduses konkurentsi väheks jääda, kõiki ametiposte ainult kohalike inimestega täites võib mõnedes valdkondades kompetentsi nappida.

Kokku tuleb neist soovitustest välja paradoks. Ühest küljest soovitakse oma riiki just selleks, et ei peaks võõraste ees koogutama, et saaks ise otsustada, aga teisalt peab väikeriik oma elujõulisuse hoidmiseks olema väga avatud.