Euroopa ei saa Ameerika tootlikkusele ligilähedalegi. Miks?
Faktid aga ei toeta enam seda mugavalt lihtsat seisukohta, nagu oleks eurooplased vaesemad seepärast, sest eelistavad rohkem puhata.Üks on kindel: möödunud kümnendil rebis USA oma võistlejatest nii palju ette, et seda ei saa enam statistiliseks veaks lugeda.
Head ajad said läbi
Trend oli juba varem selge. Euroopa sõjajärgne lähenemine USA elustandarditele pidurdus 1970-ndatel ja ameeriklased liikusid viimasel kümnendil oluliselt edasi. Riigi edukuse hindamiseks kasutatakse tavaliselt kahte näitajat: majanduskasvu ja SKP-d elaniku kohta. USA edumaa pole mitte alati olnud kinnipüüdmatu. 1950?1960-ndatel lähenes Euroopa sissetulek inimese kohta kindlalt ameeriklaste omale, tiivustatuna kiirest toibumisest Teise maailmasõja hävingust ja Euroopa majanduste edukast integreerumisest.
Lääne-Saksamaa tulu inimese kohta, mis 1950. aastal oli pool USA tasemest, kasvas 1976. aastaks 89%-ni. Samal ajal tõusis see Prantsusmaal 57%-lt 84%-ni, Itaalias 40%-lt 73%-ni ja Hispaanias 27%-lt 60%-ni. Vaid Suurbritannia ei suutnud sama ? halbade töösuhete ?Briti haigusest? tingituna kõikus riigi tulu elaniku kohta 1950.?1970. aastateni umbes 77% juures USA tasemest.
Kuid Euroopa head ajad said läbi. Viimase kümnendi jooksul on vahe USA ja teiste arenenud maade elatustasemes taas laienenud.
Eurooplased töötavad vähem tunde kui ameeriklased ? keskmine USA palgaline (k.a poole kohaga töötajad) rügab 36 tundi nädalas ja puhkab kaks nädalat aastas, Saksa töötaja keskmiselt 31 tundi nädalas ning lööb jalad seinale kuueks nädalaks aastas.
Enamasti on see tõesti teadlik valik. Eurooplaste töötunnid on kahanenud pidevalt 1950-ndatest saadik. USA-s aga peatus töötundide vähenemine 1980-ndate algul ja sellest ajast saadik on USA kodanikud, kes aina enam rikastuvad, otsustanud mitte ?osta? vaba aega juurde.
Eurooplased lepivad suurema kodus veedetud aja hinnaga ? väiksema tuluga. Kui eurooplased töötaksid sama palju kui ameeriklased, kerkiks Euroopa SKP elaniku kohta Groningeni ülikooli professori Bart van Arki hinnangul 73%-lt USA tasemest 86%-ni. Efekt oleks eriti märgatav Hollandis, Prantsusmaal, Saksamaal ja Austrias.
Euroopa elatustaset kisub alla ka tööga hõivatud elanike osakaal. Saksamaad, Prantsusmaad ja Itaaliat piinab töötus, Euroopa majandused ei suuda noori tööle panna ega vanemaid tööl hoida. Vanuserühmas 30?50 USA ja Euroopa tööjõus osalemise määr peaaegu ei erine. Nõrk tööturg alandab Euroopa elatustaset USA-ga võrreldes 5% ? Prantsusmaal 12%, Saksamaal 7%.
Põhjusi on veel
Kuid Euroopa lühike töönädal ja kõrge töötusmäär on vaid osa loost. Muret tekitab, et tööjõu tootlikkus ? toodang töötunni kohta ? on hakanud USA-st kõvasti maha jääma. Euroopa keskmine tööjõu tootlikkus püüdis USA kinni 1995. aastal, kuid on pärast seda 10% maha jäänud. Kui 1987?95 oli EL15 töötunni toodangu aastane kasv 1,2 protsendipunkti USA omast kõrgem, siis pärast seda on see olnud ühe protsendipunkti võrra madalam.
Üleilmne äriorganisatsioon Conference Board on kindlaks teinud, et erinevused USA ja EL-i tootlikkuses ilmnevad vaid kolmes harus: jaekaubanduses, hulgikaubanduses ja rahanduses.
Jaekaubanduses näitavad uuringud, et USA eelis peitub pea täielikult uute poodide ehitamises ja konkurentsivõimetuks muutunute sulgemises. Seega on Wal-Mart muutnud USA majandust samal määral kui USA tänavapilti.
Euroopa planeerimisseadused ja soovimatus vanu asutusi pankrotti lasta on takistanud tootlikkuse kasvu. Northwestern University professor Robert Gordon arvab, et tulemus näitab Euroopa olemasolevate tootjate võimu vaesemate tarbijate kulul.
Arvamust, et Euroopa majandused ei suuda uut tehnoloogiat ära kasutada, toetab London School of Economicsi professori John van Reeneni uurimus üksikute USA ja Briti firmade tootlikkuse erinevustest.
Üllataval kombel avastas ta, et USA-s ja Suurbritannias paiknevate, ameeriklaste omanduses tehaste tootlikkuses erinevusi pole. Londoni McDonald?s või Starbucks on sama tootlikud kui New Yorgi omad. Briti omanduses olevad mitmerahvuselised firmad suudavad toota töötunniga veidi vähem, Briti omanduses siseturul tegutsevad ettevõtted on oluliselt vähem tootlikud, kuigi nad investeerivad arvutitehnikasse umbes sama palju.
Van Reeneni väitel põhjustavad Euroopa mahajäämuse erinevused juhtimises ja tehnoloogia kasutamises. USA ettevõtted kasutavad tehnoloogiat paremini ja nende palkamise-vallandamise kombed hoiavad töötajad kikivarvul.
Copyright Financial Times, artikli tõlkis Erik Aru.
Riigid mõõdavad SKP-d erinevalt
?? Jaanuaris avastas Hiina, et tema SKP on arvatust 20% suurem. Kuigi rahvusvaheliselt võrreldakse SKP-d ÜRO poolt heaks kiidetud süsteemi alusel, on metoodikas siiski suuri erinevusi.
?? USA näiteks võtab arvesse kõik sõjalised kulutused, teised riigid aga loevad enamasti SKP hulka vaid neid sõjalisi investeeringuid, mida on võimalik ka tsiviilotstarbel kasutada, näiteks sõjaväehaiglaid.
?? Uute finantsteenuste sektori toodanguarvestuse reeglite järgi suureneb Euroopa Liidu riikide SKP rohkem kui ühe protsendi võrra, ilma et selles valdkonnas reaalselt midagi muutunud oleks.
?? Mitmerahvuseliste firmade toodangu arvestamine on aga eriti keeruline, sest ettevõtted deklareerivad tulu seal, kus maksusüsteem neile parajasti soodsam on. Vaidlusi põhjustab ka, kas halli majandust peaks SKP-s arvesse võtma.
?? Õnneks on enamik metoodilisi erinevusi suhteliselt püsivad, nii on riikide kasvunäitajad siiski üpris hästi võrreldavad.
SKP elaniku kohta ei ole ainuke heaolu mõõdupuu
?? Paljude meelest ei ole SKP elaniku kohta sobiv viis ühiskonna heaolu mõõtmiseks. Keskkonnakaitsjad kaebavad, et see ei arvesta loodusvarade kahjustamist. Feministid ja konservatiivid aga protestivad, et SKP ei hõlma tasustamata tööd, mida kodus tehakse.
?? Ka majandusteadlastel on vastuväiteid. SKP ei mõõda sissetulekute jätkusuutlikkust, nii saab jõukust näiliselt paisutada tuleviku arvelt laenu võttes. Ka ei lähe arvesse jõudeaja väärtus. Samuti mõõdab SKP vaid majanduslikku heaolu, millel teatavast tasemest alates aga ei ole enam seost inimeste tegelikku rahuoluga.
?? Mõni väidab vastu, et SKP kasvades tekib siiski enamikul inimestest tunne, et nad jõuavad elus edasi, mis on ühiskonna üldise rahulolu seisukohalt oluline. Majanduslik stagnatsioon õõnestab usku tulevikku ja demokraatlikesse institutsioonidesse.
?? Neile, kellele SKP siiski ei meeldi, jäävad alternatiivsed mõõdikud, millest tuntuim on ÜRO inimarengu indeks. PricewaterhouseCoopersi läbipaistmatuse indeks püüab hinnata, kui lihtne on mõista riigi töötavasid. World Markets Research Centre?i globaliseerumisindeks aga mõõdab riigi ja üleilmse majanduse seotust.
