Euroopa esiriigi pealinnas on olukord hull. Ekspert: jääb mulje, et kodanikke põlatakse
Ristteel, mis asub keset Tegeler Forsti, mis on loode-Berliini metsane osa, võivad kohalikud ja turistid imetleda linna kõige pikemalt tegutsevat ajutist valgusfoori, kirjutab The Economist. See pandi üles 2013. aastal, pärast seda, kui põlev auto kahjustas oluliselt eelmist foorisüsteemi. Asendusfoor pidi üles saama mõne nädala jooksul. Kui linnavolinik küsis linnavalitsuselt, et miks, neli aastat hiljem, ei ole foor veel korda tehtud, sai ta huvitava vastuse: tänu muutunud regulatsioonidele on väga töömahukas ja keeruline selgeks teha, kas uus foorisüsteem kukuks alla või mitte. Valitsus ei täpsustanud kaua neil aega läheb.
Foorisaaga on heaks näiteks laiemale probleemile. Berliin, mis on Euroopa kõige edukama majandusega riigi pealinn, on üllatavalt halvasti juhitud. Nende uus lennuväli, mis peaks olema linna projektide lipulaev, oleks pidanud valmis olema juba 2011. aastal. Sel aastal läks mööda juba järjekorras seitsmes määratud valmimistähtaeg. Selle avamine võib lükkuda lausa 2021. aastasse. Hilinemine oleks siis uskumatud 10 aastat.
Linna töötute määr on riigi üks suuremaid. Koolide tase on kohutav. Kohtud ja politsei on nii ülekoormatud, et sajad miljonid eurod maksu- ja trahviraha on kogumata. Lisaks ei suutnud linn hoida silma peal Anis Amril, džihadistil, kes tappis eelmise aasta jõulude ajal veoautoga rahva sekka sõites 11 inimest. Tema eest oli võime hoiatatud kolm nädalat enne terroriakti.
Uskumatu on seegi, et pealinn Berliin teeb tegelikult Saksamaa vaesemaks. Ilma temata oleks Saksamaa SKT elaniku kohta 0,2% kõrgem. Võrdluseks, kui võtta Suurbritannialt ära London, siis kukuks SKT elaniku kohta 11,1% ning kui Pariis eemaldada Prantsusmaa küljest, siis oleks riik 14,8% vaesem.
„Berliini majanduslik nõrkus on Euroopa pealinnade seas unikaalne," ütles Matthias Diermeier Kölni Majandusuuringute Instituudist. Linna ülikehv funktsioneerimine muudab elu seal kohati vastikuks. Mõnedes linnaosades ei ole harvad olukorrad, kus tänavatel on prügimäed. Lisaks käivad pidevalt seletamatult kaua venivad teetööd. Uue auto registreerimine võib linnas võtta nädalaid. See tähendab, et uued omanikud ei saa autoga sõita ning autode müügiplatsid on täis juba ostetud autosid.
Sel suvel otsustasid meeleheitele aetud abielluda soovijad tseremoonia korraldada linnast väljas, kuna nö kohalik õnnepalee on alamehitatud ja vabu aegu võib leida alles kuude pärast.
„On raske mitte arvata, et Berliini valitsus põlgab oma elanikke," ütles kohaliku ajalehe Tagesspiegeli toimetaja Lorenz Maroldt, kes hoiab linna juhtide tegemistel tähelepanelikult silma peal.
Berliini hädad on osaliselt ammuste muutuste tagajärg. Enne II maailmasõda oli linn tööstuskeskus. Kui võidukad liitlased selle jagasid, siis kolisid mitmed firmad ja tehased oma tegevuse Lääne-Saksamaale. Lääne-Berliinis maksti küll suuri subsiidiumeid, kuid äridele ei olnud see atraktiivne paik. Pärast Ida- ja Lääne-Saksamaa liitmist ei olnud firmadel ja tehastel enam põhjust ümber kolida.
Linna hakkasid kolima boheemlased, keda meelitasid madalad rendihinnad ja suured mahajäetud tehase- ning laohooned. Need olid ideaalsed kohad kunstistuudiotele ja reivide korraldajatele. Need uued elanikud teenisid vähe ja maksid ka vähe makse. 2003. aastal kirjeldas endine Berliini linnapea Klaus Wowereit Berliini kui „vaest, aga seksikat" linna.
Linna majanduse käekäik on siiski paranenud. 2000ndate alguse kasinusprogramm päästis nad pankrotist. Kunstnike kõrvale või nende asemele hakkasid laohoonetesse kolima idufirmad ning Berliinist on saanud Londoni järel suuruselt teine tehnoloogiakeskus Euroopas. Linna imidž on meelitanud kohale turiste ning rahvaarv kasvab.
Düsfunktsionaalne bürokraatlik masinavärk paneb aga täie hooga edasi. Üks süüdlane on keeruline kohustuste ja vastutuste jaotus linna ja tema linnaosade vahel. See võimaldab ametnikel näidata näpuga teineteise peale, ilma, et probleem saaks lahenduse. Samas on linnad nagu Hamburg ja München oma juhtimise tsentraliseerinud, et oleks selged tegutsejad ja vastutajad.
Ega linna aidanud ka kasinusmeetmed, mis kutsuti ellu liiga tormakalt. Maroldt usub aga, et peamine põhjus on kultuuriline. See ulatub tagasi Berliini ajaloolisse anti-kapitalistlikku ja anti-tehnokraatlikku perioodi: „Meil on sügaval sisimas alati kahtlus, kui miski lõhnab vähegi efektiivsuse ja kompetentsuse järele." Sellise suhtumise muutmine muudaks elu Berliinis palju lihtsamaks. Mõnede jaoks muutuks linn paraku ka vähem seksikaks.
