Euroopa Liidu vaeseima riigi elanikke on tabanud kullapalavik
2000 aastat pärast seda, kui traakialased Bulgaaria aladel käsitsi kuldehteid valmistasid otsivad sajad bulgaarlased riigi jõgedest kulda.
Bulgaari keskosas Tudza jõel tegutsevad põlvini vees tosin meest ja naist. Neil on käes rohelised pannid ning nad sõeluvad jõe põhja lootuses leida kulda.
„See koht peab olema rikkalik, sest traakialased valisid selle oma pealinnaks," ütles 59-aastane Milka Ganeva.
Selle Nõukogude Liidu ajal ehitatud reservuaari all asus tõepoolest traakialaste pealinn Seuthopolis. Siinsed asukad olid tuntud oma kuldesemete tõttu, mille toormaterjali said nad jõgedest.
Alates 2009. aastast on kulla sõelumine seadusega lubatud tegevus ning 1500 bugaarlast tegeleb sellega regulaarselt. Neil on isegi oma organisatioon.
Kullasära toon kohale inimesi igasugustelt erialadelt.
Augusti kuus avaldas riigi valitsus raporti, kus oli kirjas, et peaaegu kõikidest Bulgaaria jõgedest võib leida kulda. Samas ei ole seda nii palju, et oleks mõistlik seda tööstuslikult kaevandama hakata.
„Me käime siin kord nädalas ja oleme leidnud kaheksa grammi kulda ning seda kahe aasta jooksul. Kui me 20 grammi kokku saame, siis teeme me oma lastelastele õnne toovad amuletid," ütles Milka Ganeva.
Mõned inimesed on sõelumisest teinud oma põhitöö.
„Kahe aasta eest hakkasime sellega kirglikult tegelema ja ei ole siiani peatunud. Teeme seda aasta ringselt," ütles 31-aastane Nikolay Kostadinov. Ta lõpetas kaevandusülikooli ja on nüüd täiskohaga pannija.
Tema partner, 28-aastane Hristo Mavrudov katkestas õpingud, et pühendada oma hobile.
„Kullapalavik on kirjeldamatu: sa tunned adrenaliini möllamas, kui näed midagi sädelevat oma panni põhjas," kirjeldas ta.
See paar on saanud kokku 70 grammi kulda rännates aasta aega läbi Bulgaaria.
Järvest leiduv kuld ei ole väga kvaliteetne. Selle puhtus on 20 kuni 22 karaati ning juveliirid ja pangad maksavad ühe grammi eest veidi üle 50 leevi ehk 25-26 eurot.
„Sõelujad on reeglina entusiastid. Need, kes soovivad saada rikkaks lõpetavad peagi. Siin ei ole jõukaid kullaotsijaid," rääkis Stamenov.
Töö on keeruline ja leidma peab õige koha. Kuld on 19 korda raskem kui vesi ning see ei liigu mööda jõe kurve eriti hästi edasi. Niisiis otsitakse siin kulda jõe kurvide lähedalt, puujuurte juurest, suurte kivide alt ning kivide pragudest.
„tükikesi vaatame suurendusklaasi all. Kui need on ümarate servadega, siis teame, et need on tulnud mitmete kilomeetrite taga ja vesi on neid tükk aega uhtunud. Kui ääred on teravamad, siis peab lähedal olema veel kulda," selgitas üks kullaotsija.
Saja ämbri muda ja kiviklibu kohta saavad otsijad 0,5 kuni ühe grammi kulda.
50-aastasele Hristo Atanasovile on otsimine olulisemgi kui leidmine.
„On väga väsitav, kui mõtled kogu aeg sellele, et pead midagi leidma. Kui see sul lihtsalt mõtted argimuredest eemale viib, siis on hea. See on hindamatu ajaviide," ütles mees.
For 50-year-old electrician Hristo Atanasov, the search matters more than getting lucky.
