Tegemist on just uute tehnoloogiafirmadega, reeglina väikeste ja tundmatute ettevõtetega. Kuid just nende seast oodatakse uusi börsitähti, uusi Nokiaid ja uusi Google?isid.

Red Herring jälgib täpsemalt seitset valdkonda: biotehnoloogia, arvutitööstus, energiatööstus, internetiteenused, tarkvaratööstus, kommunikatsioon ja meelelahutus. Neid huvitab eelkõige tehnoloogiate areng, kuid vaade pole siiski teaduse-, vaid ettevõtjakeskne. Fookus on just sellel punktil, kus teadus ja innovatsioon kohtuvad rahaga. Nii jälgivad nad innovaatorite kõrval vähemalt sama tähelepanelikult ka riskikapitalistide tegemisi. Tabeli koostamisel arvestati lisaks innovatsioonile ka seda, kas ja kuidas on ettevõtted leidnud omale investoreid, kuidas ettevõtteid juhitakse, kuidas suheldakse klientidega, kuidas turgudega. Kõik ettevõtted, kes tabelisse pääsesid, esindavad uusi tehnoloogiaid, uusi lähenemisi, kõik nad on loonud uusi intellektuaalseid väärtusi, näidanud üles loomingulisust.

Oluline on see, et kõik tabelisse pääsejad on leidnud ka investoreid, inimesi ja firmasid, kes on nõus nendega riske jagama. Praegu saavad valitud sajast ainult 24 ettevõtet teatada, et nad on juba kasumlikud, ülejäänud alles liiguvad sinnapoole. Finantseerimiseks kasutatud summad algavad 6,5 miljonist kroonist ja ulatuvad 1,5 miljardi kroonini. Keskmiselt on riskikapitalistid ühte Top100 ettevõttesse pannud 300?400 miljonit krooni, enamasti küll mitmes etapis. Võrdluseks näiteks Eesti valitsuse poolt loodava Arengufondi mahuna on nimetatud 500 miljonit krooni. Millal see tööle hakkab ja kuidas täpselt toimuks finantseerimine, ei ole veel selge.

Eesti ettevõtteid pole

Eesti uusi ja innovatiivseid firmasid Top100-s ei leia, nii nagu ka mitte Läti ja Leedu omasid. Eelmisel aastal Euroopa Liiduga liitunud maadest on nimekirja jõudnud ainult üks firma ? ungarlaste Holografika. Kõige rohkem on tabelis Suurbritannia päritolu ettevõtteid, peaaegu kolmandik. Osaliselt on see seletatav koostajate California päritolu ja teatava anglotsentrismiga. Teisalt on küsimus, mis firmad, mis maadest üldse tunnevad huvi, et neist Red Herringus kirjutatakse. Tunnistavad ju ajakirjanikud ka ise, et enamik informatsiooni või vähemalt initsiatiiv ja esimene informatsioon tuleb ikka firmadest endist. Kui arvestada, et Red Herring on Ameerika riskikapitalistide kohustuslik lugemislektüür, võiks ka küsida, mis firmad näitavad huvi ameeriklaste raha vastu.

Huvitav, kas Eesti ettevõtete hulgas, kas või nende Tartu Ülikooli ja Tallinna Tehnikaülikooli ümber teadusparkidesse tekkinud innovaatorite hulgas on mõni, kes on kunagi Red Herringule infot saatnud, olgu kas või lihtne pressiteade. Soomlaste-rootslaste hulgas paistab neid olevat. Nii on tabelis viis Soome ja kuus Rootsi ettevõtet ja rahvaarvu arvestades ollakse kõige edukamate maade seas. Vähemalt ei pea soomlased muretsema, milline on järgmine Nokia.

Üks ettevõte, mis natuke rohkem Eestiga seotud, on siiski tabelisse jõudnud ? Skype. Kuigi rootslaste-taanlaste idee ja suures osas ameeriklaste raha, kuid valmis tehakse see siiski Eestis.

Kuidas olla edukas?

Valem on lihtne. Siin on kolm olulist komponenti: innovatsioon, raha ja juhtimine. Kui võrrelda Euroopat ja Ameerikat, siis innovatsiooniga pole probleeme kummaski. Euroopas on palju innovatiivseid ettevõtteid, palju ideid, loomingulisust ja leiutisi. Nii world wide web, GSM või mp3, sõnad, mis praegu kõigil suus, kõik need on algselt pärit Euroopast. Küll on aga eurooplastel probleeme innovatsiooni kanaliseerimisel rahaks. Seesama mp3 töötati välja Saksamaal Fraunhoferis ligi kakskümmend aastat tagasi, kuid rahaks tehti Ameerikas. 1986. aastal peatati Soomes Espoos projekt ruuteri arendamiseks, s.o tehnoloogia, mis juhib infovahetust arvutite vahel.

Mõni aeg hiljem tuli sama ideega avalikkuse ette tundmatu ja pisike Ameerika firma Cisco. Täna teeb Cisco aastakäivet 300 miljardit krooni. Asi pole selles, et eurooplased ja Euroopa valitsused ei hinda innovatsiooni ja loomingulisust. Oleme ju ka meie näinud peaministreid aastalõpu kõnedes, kamina ees, jalg üle põlve, pilk kaugusesse suunatud, mõtlikult filosofeerimas teadmispõhisest majandusest. Liiga palju on abstraktsiooni, puudu jääb lihtsalt tegudest.

Esimene suur lõhe eurooplaste ja ameeriklaste vahel tulebki sellest, et loojad ja finantseerijad ei kohtu. Ka Euroopa Top100 tabelisse jõudnud ettevõtete rahastajate hulgast leiab rohkem ameeriklasi kui eurooplasi. Veel suuremad probleemid on seotud juhtimise, turunduse, enesepromotsiooni ja meediaga suhtlemise alal. Bernard Liautaud, ühe tabelisse pääsenud firma Business Objects tegevjuht ütleb, et Euroopa kõige suurem mahajäämus ongi turunduse alal, fokuseeritakse tootele, kuid liiga vähe mõeldakse turust ja klientidest. Mugavam on ennast kujutada kui laborit või uurimisasutust, mitte aga kui äriettevõtet. Prantsuse Biotehnoloogia Assotsiatsiooni president Philippe Pouletty toob võrdluse eurooplaste puudulikust enesereklaamist maksukeskkonnast rääkides: ?Kui Silicon Valley ja San Jose biotekid maksavad riigile 20% tulumaksu ja lisaks veel 10% osariigile, siis Prantsuse biotehnoloogia ettevõte maksab maksimaalselt 26%, arvestades aga maksusoodustusi veel palju vähem. Teadlikkus maksudest on aga täpselt vastupidine.?

Teisalt on probleemid ka innovaatorites endis. Ben Verwaayen, BT Group (endine British Telekom) juht ütleb otse, et Euroopa alustajad ei taha või ei oska ennast kuuldavaks teha. Nad lihtsalt ei räägi endast. Võidakse küll viriseda, et miks meile raha ei anta või miks teadust ei finantseerita selle asemel, et tulla ja öelda: ?Vaadake, meil on selline hea idee, tegeleme selliste asjadega, sellised on meie plaanid, vaadake, millised perspektiivid.?

Jää siiski liigub. Lissaboni stra-teegia võib ehk küll läbi kukkuda, aga see ei tähenda, et ideed, mis seal toodud, oleks valed. Tähelepanuväärne on just väiksemate riikide ? Soome, Rootsi, Iirimaa ja Sveitsi edu. Need on maad, kus riigi ja investorite raha on kokku saanud, kus avalikkuse huvi ja toetus toob läbimurdeid. Ja edu toodab edu. Nokia, kes ise oli ühel hetkel alustaja, on päris mitme siia tabelisse jõudnud ettevõtte juures juba toetaja ning finantseerija rollis.

Prantslased võitlevad vähi vastu

?? Pariisis asuv biotehnoloogiafirma Diatos arendab meetodeid, kuidas viia kemikaale elavatesse rakkudesse. Tänu sellele on firma tõusnud staariks vähivastase ravi väljatöötamise alal. Hiljuti valis ajakiri Red Herring nad uute Euroopa tehnoloogifirmade Top100 hulka.

?? Diatose lugu on tüüpiline Euroopa innovaatori lugu, oma tõusude ja mõõnadega. Kompanii asutas kreeka päritolu Stratis Avrameas, kelle karjäär algas Pariisis asuvas Louis Pasteuri Instituudis. Pasteuri Instituut on juhtiv teadusasutus mikrobioloogia, immunoloogia ja molekulaarbioloogi alal, aastakümnete jooksul on võidetud Nobeli preemiaid, tehtud läbimurdvaid avastusi. Stratis Avrameas töötas instituudis 30 aastat, kuid ei tema ega instituut saanud oma töid rahaks teha. 1999. aastal muudeti lõpuks Prantsusmaal seadust, mis keelas uurijatel oma avastustest majanduslikku kasu saamast. Nüüd, 72 aasta vanusena asutas Avrameas koostöös instituudiga Diatose. Viimastel aastatel on selliseid Diatose tüüpi spin-off firmasid Pasteuri instituudi juures tekkinud väga palju.

?? Avrameas ise müüs oma osaluse Diatoses mõni aeg hiljem maha, kuid ettevõte on jätkanud kiiret arengut. On suudetud köita erinevaid riskikapitaliste, palgata võimekaid juhte. Kahes etapis on ettevõttesse investeeritud juba üle 500 miljoni krooni ning selle aasta jooksul loodetakse koguda veel 200?300 miljonit. Väliselt ei erine Diatos suuresti teadusasutusest. Neil on kaks laborit Pariisis ja Belgias Leuvenis, enamik töötajaid tegeleb uurimistööga, kuid nende mõtteviis on ettevõtjalik. Neil on selge äriplaan, nad nimetavad oma avastusi toodeteks ja teavad täpselt, mida edasi teha.

?? Prantsusmaal on ambitsioon saada maailma juhtivaks biotehnoloogia riigiks. Biotehnoloogia Assotsiatsiooni initsiatiivil suruti eelmisel aastal läbi seadus, mille alusel võivad taotleda vabastust tulumaksust kõik väikesed, vähem kui kaheksa aastat vanad firmad, kes kulutavad rohkem kui 15% oma rahast uurimis- ja arendustegevusele. Lühikese ajaga on juba 750 firmat seda staatust taotlenud, nende hulgas 150 biotehnoloogia ettevõtet.