Kogu äri toetub usaldusele. Me usaldame, et riik teeb ettevõtluskeskkonna edendamiseks parima ja järgib rahvusvahelist kogemust. Riigi arengu üks olulisi eeldusi on koostöö ettevõtete ja riigi vahel. Koostöö usalduseta on frustreeriv ja selline koostöö ei ole viljakas.

Riik ei usalda ausaid ettevõtjaid

Kahjuks on viimasel ajal jäänud mulje, et riigiametites on loomulik ettevõtjaid kahtlustada. Selle ilmekaks näiteks on hiljuti avaldatud ettepanek, mille alusel tuleks maksuametile edastada kontrollimiseks kõik üle 1000 euro suurused arved. Ei, mitte juhusliku maksukontrolli käigus või siis, kui on tekkinud põhjust kahelda, vaid tingimusteta ja pidevalt. Ka siis, kui usalduse küsimus kõrvale jätta, on taoline lauskontroll mõttetu lisakoormus ettevõtetele, kel pole kunagi olnud vähimatki probleemi käibemaksu tasumisega.

Kuidas sellist ressursi raiskamist ja tühja töö tegemist rahaliselt mõõta? Milline lisandväärtust loov tegevus seetõttu ettevõtetel tegemata jääb?
Kulud lähevad ju meie kõigi ühisest rahakotist, sealhulgas ettevõtlusest saadud maksudest.

Kahtlustan, et sulid, keda sedalaadi kontroll korrale peaks kutsuma, leiavad lihtsad meetodid, kuidas mitte vahele jääda. 1000 euro suuruste arvete edastamise nõue on sama kasutu, kui sõimata hilinemise eest neid, kes õigeks ajaks kohale jõudsid. Hilinejad ei kuule sellest midagi. Sellel, et ausad ettevõtjad peavad aruandluse käigus riskima oma ärisaladuste lekkimisega, ei pruugi olla vähimatki mõju petturite tegevusele.

Millised riigid seda meedet kasutavad?

Et mõista, kas pole ehk tegemist tavapärase ja igati arusaadava nõudega, mille kehtestamise peale meie tragi maksuamet lihtsalt varem tulnud pole, suhtlesin oma koostööpartneritega mitmes Euroopa riigis. Selgus, et taolist süsteemi pole ei Belgias, Leedus, Hollandis, Prantsusmaal, Poolas ega Rootsis. Loomulikult antakse infot riikide statistikaametisse (nagu Eestiski), ka Euroopa Liidu päritolu kaupade liikumise kohta (nagu Eestiski). Täiendavast kohustusest maksuametile pidevalt arveid esitada polnud aga keegi kuulnud. Erandiks oli Läti – seal tuleb 1000 latist suuremad arved ette näidata. Rahul minu tuttavad ettevõtjad selle süsteemiga pole ja suuremat maksulaekumisest pole Läti ka deklareerinud. Ei saagi olla, sest meede pole õige.

Seega tundub, et oleme eeskujuks võtnud ainukese riigi, kus taoline süsteem on kehtestatud. Tekib küsimus, kas on kaalutud ka suuremate ja ehk rohkem läbi mõeldud seadusandlusega kaubandusriikide põhimõtteid. Küsimus on nimelt selles, kas oleme nende raportite vorpimiseks piisavalt rikkad ja kas neist ka mingit tolku on. Ja juhul kui on, siis miks neid mujal maailmas ei kasutata?

Küsin, kas maksuamet või siis maksupettuste tõkestamise valitsuskomisjon, kellele antud meetme asjus on samuti viidatud, suudab analüütiliselt tõestada, et see meede lisab kokkuvõttes ühiskonnale väärtust, mitte ei hävita seda? Soovitavalt mõne rahvusvahelise võrdluse või vähemalt eeldusliku arvutuse kaudu. Ilma veenva analüüsita on see liiga mugav variant - maksuameti sisulise töö asemel lükatakse üks lisakoorem eranditult kõikidele ettevõtjatele. See ei ole lugupidav ega usaldusväärne suhtumine ausatesse ettevõtjatesse, kes muuhulgas finantseerivad nii maksuameti kui kogu riigi tegevust.

Bürokraatia on ettevõtluse kõige suurem vaenlane ning tekitab korruptsiooni

Minu arvates ei anna 1000 euro ja suuremate arvete deklareerimine sellisel moel resultaati, mida loodetakse saada. Samas puudutab see mind otseselt, sest üle kõige ei meeldi mulle bürokraatia. Lisaks sellele on bürokraatia ohtlik. Olles ettevõtluse kõige suurem vaenlane, vähendab bürokraatia usaldust, on kallis ja suurendab korruptsiooni.

EVEA ettevõtjate foorumil väitis Egon Veermäe, et ettevõtjad saavad selle seadusemuudatuse abil aidata riigil käibemaksupettureid leida. See ei ole õige ja ma ei usu sellesse. Mina tean, et ma ei väljasta ega saa arveid käibemaksupetturitelt. Milles seisneb siis minu ettevõtte abi? Milles seisneb teiste seaduskuulekate abi? Tean seda, et suureneb selle raha ja töö kulu hulk, mis kliente juurde ei too. See ongi bürokraatia. Sellised seadused on nagu vesivõsud - kui neid kohe maha ei võeta, arenevad need edasi ja hakkavad oma elu elama. Bürokraatia sünnitab alati bürokraatiat juurde.

2004 aasta oodatud erisoodustusmaksu toonud. Miks?

Kas on juba unustuse hõlma vajunud, kui 2004. aastal otsustas riik tõsta autodele kehtestatud erisoodustusmaksu 2000 krooni pealt 4000 kroonile ja oodatud maksutulu oli riigieelarvesse juba sisse planeeritud, kuid tulemus oli sootuks vastupidine – maksutulu ei suurenenud vaid hoopis langes? Riik jättis siinkohal analüüsi tegemata ja arvestas maksutuluga, mida reaalselt ei laekunud. (Oleks vaadatud Soome praktikat, oleks seda ette teatud). Tark õpib teiste vigadest, kuid loll ei õpi enda omadestki. Miks siis Eesti riik tahab olla loll?

Kui Eesti tahab olla tark riik, siis nii rumalat seadust ta vastu ei võta. Seadused peavad tooma seaduskuulekale ettevõtjale kasu, sest selline ettevõtja toob riigile kasu. Ausad ettevõtjad on ausad edasi, kui neid ei narrita. Asotsiaalid ei tea seadustest niikuinii midagi.

Ettevõte peab tegelema sellega, mida ta kõige paremini oskab ja milleks on kutsutud. Mõttetu töö ja ettevõtlik inimtüüp ei sobi kokku. Katariina Suur on peaaegu 300 aastat tagasi öelnud: „Üsna halb on selline poliitika, mis muudab seadustega seda, mida tuleb muuta tavade kaudu“.

Riigi signaalid loovad ettevõtluskultuuri

Ettevõtted on oma juhi nägu, ettevõtjad on oma riigi nägu. Ettevõtmine on kas soositud ja populaarne või pole seda. Ettevõtjad on kas au sees või on nad pigem kahtlusalused. See on kultuuri küsimus ja kultuur teadagi ei teki üleöö. 1000-euroste arvete saatmise nõue näitab, et au sees pole ei ettevõtja aeg ega tema ärisaladused, rääkimata usaldusest tema suhtes. Mis on siis selle sõnum ja millist kultuuri see toetab?

Riik on nii rikas, kui on selle riigi ettevõtted. Ja seepärast on tähtis otsustada, kas meie ettevõtjad on kõige väärtuslikum ressurss või on nad, olles ettevõtlikud ja loomingulised inimesed, nii kui nii ka petised ja tõprad. Võib-olla on need ebaproportsionaalselt karmid sõnad. Kuid väikesed sammud, mis eraldi seistes polegi teab mis märkimisväärsed, tekitavad kumuleerudes õhkkonna, mis töötab vastu sellele, mida riik on deklareerinud: ettevõtluse toetamisele.

Kasutud seadused nõrgestavad vajalikke

Rõõmsa äratundmisega lugesin Euroopa Parlamendi presidendi Manuel Barroso hiljutist kõnet: „Mitte kõike ei pea lahendama Euroopa tasandil. /.../ Ta ei tohiks sekkuda seal, kus seda ei ole vaja. EL peab osalema suurelt suurtes ajades ja väikselt väiksemates asjades – põhimõte, mille oleme minevikus aeg-ajalt unustanud. Nagu kõik valitsused, peame kandma erilist hoolt õigusloome kvaliteedi ja kvantiteedi eest, pidades silmas Montesquieu mõttetera „'les lois inutiles affaiblissent les lois nécessaires”. [„Kasutud seadused nõrgestavad vajalikke”].

Ettevõtlusorganisatsioonid on esitanud oma konstruktiivseid ettepanekuid käibemaksu laekumise parandamiseks. Ma ei hakka neid siinkohal kordama, küll aga palun nendega arvestada.

BPW Estonia (Eesti Ettevõtlike Naiste Assotsiatsioon EENA) toetab EVEA Aasta naisettevõtja 2013 Kardi Kullmanni pöördumist seoses planeeritav seadusemuudatusega nr. 493SE.