Evelyn Sepp Shanghai esinduse sulgemisest: kas kellelegi otsustajatest probleemi tõsidus üldse kohale jõuab?
Möödunud nädal põrutas Eesti eksportööridele lauale uudise, et Eesti majandusesindus Shanghais suletakse. Tõesti, milleks eestlased maailma suurimal turul? Püsigu parem kodus ja eksportigu Lätti! Mõned üldisemad asjad selle valguses vajavad lahti rääkimist, kirjutab teenusmajanduse koja tegevjuht Evelyn Sepp.
Pärast seda, kui Eesti ettevõtjad võtsid endale täiendava koormuse ja otsustasid üleval pidada Kasahstani välisesindajat sest Eesti ametnikel oli sellest suva, tiksub see jama häbitundeta edasi. Taipamises näib ükskõik olevat selleski, millise panuse annab või võtab Eesti riigikassa heaolult transiidisektori kärbatamine kui selline. Lisaks ettekujutus, et Eestis on nii kõvad spetsialistid, et võivad endale näiteks Hiina turu juhtimist lubada Tallinnast küll pigem loogilise jätku kui üllatusena.
Ärme hakka jälle kordama, et tegelikult Eesti ärakolimisega Hiina äripealinnast hoopis tugevdatakse ettevõtluse kohalolekut Hiina turul, sest tuuakse välisministeeriumist uus majandusdiplomaat Pekingisse ja ehk ka uus esindaja sinna samasse. Paraku on aga nii, et soovi palju tahad, Hiina äripealinn lihtsalt asub Shanghais, mitte Pekingis.
Targad riigid nii ei tee
Seepärast targad riigid ei sulge Shanghais majandusesindusi. Targad riigid ei kutsu sealt diplomaadi staatuses majandusesindajaid tagasi. Targad riigid (ametnikud) ei jaga (Eesti) meediale kommentaare, et kõik on tegelikult hästi, sest meil on Tallinnas Aasia keskus, et me juhime Hiina turgu Tallinnast või me hakkame seda kohe tegema Pekingist ja veel, et majandusesindaja tagasikutsumine Shangaist pole üldse mingi häda, kuna me siin lihtsalt hakkamegi roteerima erinevatele turgudele spetsialiseerunud majandusesindajaid. Ausalt, ma minestan sellise jutu peale. Ja mulle tundub, et ma ei peaks ainus olema. Vähemalt kõik need, kes teavad midagigi ettevõtlusest, töötavad palehigis selle nimel, kuidas Eestisse investeeringuid saada või Eesti ettevõtted välisturule pääseks, on samuti õhupuudusest sõnatud.
Kuigi Shanghai majandusesinduse sulgemise vastutus lasub suuresti päevapealt ametist põgenenud endisel välisministril Marina Kaljurannal, siis palun, et keegi taoliste mõttelõngade uueks "normaalsuseks" saamise katkestaks. Nii naiiv-kosmos seisukohti lihtsalt ei tohi esitada ükski Eesti investeeringute ja majandusdiplomaatia eest vastutaja, rääkimata poliitikute vaikivast heakskiidust neile.
Kas probleem jõuab valitsuskabinetti?
Ma ei tea, kas selliste probleemide tõsidus jõuab ka kellelegi valitsuskabinetis kohale, aga üldiselt on nii:
Shanghaid eraldab Pekingist umbes sama palju lennuaega kui Tallinnat Brüsselist, Moskvast või Berliinist. Ehkki tegu on kahe Hiina linnaga, ei ole erinevused nende vahel väiksemad kui ülejäänud võrrandis olijate vahe Eestiga.
Seega kiretult ja lühidalt. Euroopa Liidu siseturu moodustab ca 500 miljonit inimest 28 õigussüsteemiga, Hiina siseturu umbes 3 korda enam ehk pea 1,5 miljardit inimest, kelle jaoks mängureeglid on ühed.
Nii nagu pole Brüsselis istumisest kasu ärisidemetele Berliinis või Barcelonas olemisel mõju sellele, mis toimub Londonis, jääb Peking Shanghaist kui selle riigi äripealinnast ikkagi kaugeks. Ka Eesti Suursaatkond ja majandusdiplomaadid Washingtonis ei aita just palju kaasa sellele, millised konkreetsed diilid tehakse San Fransiscos või Palo Altos. Selle teadmisega tuleb leppida ja riigi professionaalsed otsused ka tegelikkusest lähtuvalt langetada.
Kui juba pakkuda riigi poolt teenust, mis Eestit kasvatab, siis tuleb seda teha päriselt, mitte paberil
Seepärast ei tahaks ma sekunditki raisata seletuste lugemisele, kuidas osapooled - välisministeerium, majandus- ja kommunikatsiooniministeerium ja EAS - vastutust olukorra eest üksteisele veeretavad. Ma eeldan lihtsalt, et peaminister Taavi Rõivasel on nii palju autoriteeti olukorda sekkuda, küsimus vajadusel koos rahandusministriga lahendada ja Eesti majandusesindus diplomaatilise staatusega majandusesindajatega Shanghais mitte lihtsalt säilitada, vaid ka seda tugevdada. Asi ei ole Pekingis, vaid asi on just nimelt Shanghais. Asi pole ka pelgalt välisministeeriumi "mundriaus", vaid selles kui nadi on Eesti riigi käitumine tervikuna.
See on üks neist küsimustest, mis sarnaselt naeruväärsele olukorrale Kasahstanis ei tohiks korduda ja me ei tohi takerduda taas silotornidesse. Ma võin vaid aimata, et proua Kaljuranna kevadine soov saada presidendiks sai põhjuseks igasuguse tüli vältimiseks koduerakonnas, kuid siiski - kui tema selle eest enam ei vastuta, peab seda tegema keegi teine ja siin on vaja leida kiire ja professionaalne lahendus, mitte näiline lahendus excelis.
Ma tean, kuidas loetletud ametkondade vahel on rollid jaotatud ja mul on üsna adekvaatne infopilv ka eelarvelistest võimalustest, aga need on detailid. Eesti välismajandusdiplomaatia on vähemalt sama oluline, kui kaitsekoostöö kõige laiemas mõttes või muud riigikaitselised investeeringud. See kõik ainult näib "pehme".
Kärbitakse dubleerimist, mida ei eksisteeri
Erinevalt teistest siseriiki teenindavatest ministeeriumidest on välisministeeriumil ees rahvusvaheline standard, diplomaatiline etikett ja selle järel kohe riiklikud huvid. Siin ei ole väga palju kärpida, sest Eesti päris kindlasti ei muuda seda traditsiooni. Kärped ei too kaasa teenuste dubleerimise vähenemist, sest neid ei olegi. Need vähendavad vaid meie võimekust kaitsta enda huve riigina või Eesti ettevõtjate huve välisturgudel. Samuti ei too suhetesse mitte-investeerimine kokkuhoidu, vaid kahandab vaid tulu saamise võimalusi. See aga on otseselt seotud ka meie julgeolekuga. Mida vaesem on Eesti, seda haavatam ta on, rääkimata Eesti inimestest.
Seega on ikkagi otsustamise koht - meil on tänasega sarnaselt jätkates vaid 33 aastat aega, et lõpetada igasugune riikidevaheline suhtlus ja hoida kokku umbes 60 miljonit eurot aastas. Kas me seda tõesti tahamegi?
Endine poliitik, praegune teenusmajanduse koja tegevjuht Evelyn Sepp, väljendab antud loos oma isiklikku seisukohta.
