„Kui ma kasvasin 1950ndatel ja 1960ndatel täiskasvanuks, oli enam kui 100 000 dollarit maksev maal haruldane,“ täheldas ta. „Ja nüüd müüdi oksjonil Leonardo Da Vinci maal 450 miljoni dollari eest.“

„Seda peeti kalliks, kuid kogu aeg räägivad eksperdid madalast inflatsioonist, mis on kõige sürrealistlikum,“ seletas ta. „Et Lääne demokraatiates on enamuse inimeste reaalpalgatase madalam kui 1970ndatel, siis varade ja ka Da Vinci maali hinnad taevas.“

„Ühel päeval asendub praegune sürrealism majanduses ja finantsturgudel reaalsusega ja siis tuleb tõenäoliselt valus üleminek, kuna me ei tea, mis on reaalne,“ kirjutas Faber. „Võib olla kuld, bitcoinid, kinnisvara ja aktsiad on reaalsed, kuid sürrealistlikus süsteemis võivad valitsused valida reaalsusesse tagasipöördumist ja konfiskeerida vähesed säilinud finantsvarad. Üheks sürreaalse majanduse ilminguks on praegune madal volatiilsus, kuid ka üldlevinud optimism majanduse ja aktsiate suhtes.“

Mis juhtub, kui USA valitsuse 10-aastane võlakirja tootlus tõuseb näiteks neljale protsendile, mis ei oleks päris ebarealistlik eeldus, arutleb Faber.

„Kui 10-aastase võlakirja tootlus on neli protsenti, siis mis juhtub teiste varade hindadega,“ küsib Faber. „Me saame olla kindlad, et intressitõusul kukuvad võlakirjade hinnad. Aga mis ikkagi saab kinnisvara, aktsiate ja toorainetega? Kas need kukuvad kõrgema inflatsiooni ja intresside juures?“

Ta jõudis järelduseni, et me ei saa ilmtingimata järeldada, et kasvavad nominaalsed ja reaalintressimäärad põhjustavad suurt kui üldse kahju finantsvaradele ja muudele varadele. Tõenäoliselt on olulisem aktsiate ja teiste varade väärtustasemed. Kui aktsiad on kallid, on nad tundlikumad tõusvate intressitasemete suhtes, nagu eliitaktsiad 1970ndate algul ja praegu FAANG (Facebook, Amazon, Apple, Netflix ja Alphabet) aktsiad. Seevastu madalate väärtustasmeete juures nagu aktsiad 1940ndatel ja 1950ndate alguses ei olnud kuigi tundlikud tõusvate intressitasemete suhtes.

Teiseks huvitavaks teemaderingiks on see, kas kõrgemad palgad avadlavad ettevõtete kasumimarginaalidele negatiivset mõju, survestavad ettevõtete kasumeid ja aktsiate väärtustasemeid. Ka seda on raske eeldada. 1950ndatel ja 1960ndatel kasvasid USAs palgad kõvasti nii nominaalselt kui inflatsiooniga korrigeeritult, kuid kasumimarginaalid jäid kõrgeks kuni 1960ndate teise pooleni. Seevastu vahemikus 1979-1987 sattusid ettevõtete kasumimarginaalid tugeva surve alla, kuis palgakasv muutus tagasihoidlikumaks ja aktsiad tõusid.

Vahest mõistlikum on hinnata mullistunud varade tulevaste hinnaliikumiste mõju reaalmajandusele, järeldas Faber.

Siin on väga oluline see kui suur on varaturgude suurus võrreldes majanduse kogutoodanguga.

„Oletame, et varaturgude maht on suhteliselt väike võrreldes majandusega nagu oli 1940-1970,“ märkis guru. „Ideaalne majanduse tundlikuse mõõdik varade suhtes on kodumajapidamiste kasutatavate sissetulekute suhe varade mahtu. Kui see näit oli madal nagu 1940ndatel, 1970ndatel ja 1980ndatel, ei mõjutanud varahindade kõikumised oluliselt majandusaktiivsust. See võib selgitada, miks 1987 aasta agustist oktoobrini aset leidnud börsi 40 protsendine kukkumine ei toonud kaasa majandussurutist.“

Kui aga mõõdiku näit oli kõrge nagu aastatel 2000, 2007 ja praegu, siis 40% aktsiate või perede rikkuse langus avaldaks majandusele hävitavat mõju. Nii juhtus 1929. aastal nagu ka 2007. aastal. Varahindade kukkumise mõju võimendab suure võlakoormusega majandussüsteem nagu see just praegu on teemaks. Alates 2015. aastast on maailma võlakoormus suhtena majanduse kogutoodangusse pea 50 protsenti suurem kui 2007. aasta tipus.

„Lisaksin vaatlusesse aktsiaturu koguväärtuse suhtena majanduse kogutoodangusse ja võlakoormusesse," kirjutas ta.

„Iseenesest ei tähenda suur aktsiaturu koguturuväärtus, et aktsiad on kallilt hinnatud,“ kirjtuas ta. „Mõnes riigis võivad enamus ettevõtteid olla mitte-börsiettevõtted ja seetõttu on ka aktsaturu kapitalisatsiooni määra näit madal. Mõnes teises riigis võib olla enamus ettevõtteid börsiettevõtted ja sestap turukapitalisatsioon kõrge. Kuid kui vaadata valutatsioone ehk selliste suhtarvude nagu hinna-raamatupidamiseväärtuse, hinna-kasumi ja hinna-käibe suhet, mis on praegu ekstreemselt kõrged ehk aktsiad kallid, siis on need varad suure hinnakukkumise riskile väga avatud.“

Kaasaajal on valuatsioonid täiesti paigast osaliselt keskpankade varaostuprogrammide tõttu ja seda ajal kui valitsuste võlakoormus suhtena majanduse kogutoodangusse on moodsa ajaloo kõrgeim, on valitsuse võlakirjade tootlused rekordmadalad. Isegi rämpsvõlakirjade tootlused on rekordmadalal.

„Eeltoodut arvestades on mõttetu vaadata automüüki, eluasemete ehituslubade taotlusi, palkasid, inflatsiooni, tööpuudust, ja tarbimisindikaatoreid, kuna ainus tegelikult majanduse mõjutaja on mullistunud varade hinnad,“ märkis ta. „Isegi väike finantsvarade langus nagu näiteks 20 protsenti, avaldab majandusele laastavat mõju.“

Kui USA aktsiad kukuksid karuturul 20-40 protsenti, avaldab see mõju kogu maailma majandusele ja kogu maailma aktsiaturud satuksid surve alla.

Ta teeb järelduse, et kuna varad on kallid, siis investeerimine on muutunud riskantseks.

„Mõni vara on vähem kallis kui teine, kuid USA S&P 500 aktsiaindeksi 20 protsendise või suurema languse korral võivad kannatada kõik varad vähemal või suuremal määral,“ lausus ta. „Ma arvan, et enamus investoritel on parem istuda kaks kuni kolm aastat USA valitsuse lühiajalistes võlakirjades kui mistahes muus varaklassis.“

Ta toob välja, et ka USA valitsuse pikaajalistes võlakirjades on haisu tunda. Sestap suurendab Faber oma portfellis USA valitsuse lühiajaliste võlakirjade osakaalu 30 protsendini.

Ta märgib, et ka eluasemed on muutnud suhteliselt odavaks, kuid see ei kehti finantskeskuste ja kalliste piirkondade kohta. Iseäranis odavad on eluasemed aktsiatega võrreldes väljaspool Hispaania, Portugali, Itaalia, Kreeka ja Prantsusmaa suurlinnu.

Kuigi Euroopa ja arenevate turgude aktsiad on suhtarvudelt odavamad, ei usu Faber, et need peaksid vastu USA aktsiaturu 20 protsendisele või suuremale kukkumisele.

Lisaks USA valitsuse paberitele võiks hästi minna aktsiaturu probleemide korral väärismetallidel ja eriti siis kui krüptorahade investeerimismaania leiab lõpu.

Faberi soovitus 2018. aastaks on vähendada portfellis USA dollari riske. Ta märkis, et isegi kui jätta krüptorahad kõrvale on USA aktsiaturu vedur muutumas. Selleks on aina vähem FAANG aktsiad. Sestap soovitab ta täielikult vältida FAANG ja sama sektori aktsiaid. Nii USAs, Euroopas kui Aasias on finantssektori aktsiad jõudu kogunud. Faberile kuuluvad Šveitsi kahe suurpanga aktsiad ja terve rea Tai pankade aktsiaid.

Kolme kuu pärast 6. märtsil 2018 saab USA aktsiate pulliturg (tõusva trendiga turg) üheksa aastaseks. Kui pullituru nii hilises faasis vahetub turuvedur, toob see kaasa ebamugavuse (karuturu ehk langeva trendiga turu) kogu aktsiaturule, mistõttu Faber soovitab neil investoritel, kes on kõvasti aktsiatesse investeerinud, vähendada positsioone ehk müüa osa aktsiaid ära.

Krüptorahade osas manitses Faber ettevaatlikusele. Faber suhtub positiivselt väärismetallidesse ja väärismetallide kaevandusettevõtete aktsiatesse, kusjuures tema hinnangul käib kullast paremini plaatina käsi.

Parim tee oma varade kaitsmiseks on riskide hajutamine, mille seas on ka kinnisvara, tõdeb ta.