•• Te ütlesite oma ettekandes Pärnu Juhtimiskonverentsil, et üks praeguse krediidikriisi tagamaid on ka pettused?

Jah, kõige tavalisem näide: mõned laenuvõtjad valetasid oma sissetuleku kohta. Ning osa laenuandjaid laenas teadlikult neilegi, kel tegelikult polnud vastavat sissetulekut.

Näiteks Suurbritannias tegutses üks veebileht (praegu on see küll tegevuse lõpetanud), kust sai tellida tõendeid töösuhte kohta. Niivõrd ilmselge asi.

Aga praegusest krediidikriisist ja kõigest selle ümber on juba väga palju räägitud.

•• Kes on tüüpiline majanduskuriteo/pettuse kordasaatja?

Juhtivatel kohtadel töötavad inimesed. Neil on see võimalus, nad tunnevad süsteemi ja märkavad ka selle nõrkusi. Tüüpilist petturit võiks iseloomustada nii: keskealine mees, juhtiv ametikoht, firmas töötanud pikka aega. Mina isegi kuuluksin nende parameetrite alusel sama kategooria alla.

Ühtlasi näitab statistika, et viimastel aastatel on juhtide toime pandud pettuste kõrval väga oluliseks tõusnud ka organiseeritud kuritegevuse pettused.

•• Mis pettureid motiveerib?

Esmane on kindlasti ahnus – raha. Aga need võivad olla ka elustiiliga seotud asjad, rahalised raskused, isegi kättemaks. Esimene impulss võib olla seotud millegi erakorralisega: võlg, perekondlikud raskused, ootamatu väljaminek, eksimus.

Tavaliselt aga asi ühe korraga ei piirdu ja pettused hakkavad korduma.

•• Kas välistest ilmingutest võib midagi kahtlast avastada?

Kui inimene paistab rikkam kui tema sissetulek võimaldaks. Ometi ei kahtlustata seda peaaegu kunagi. Ikka mõeldakse vanaema pärandusest või edukast börsitehingust.

Neist märkidest ei tohi muidugi teha otsest järeldust. Mul oli Londonis juhtum, kus ühe firma töötaja sõitis hirmkalli autoga, mida ta poleks loogika järgi saanud endale lubada. Lähemal uurimisel aga selgus, et muus mõttes elas ta täielikus vaesuses ja kulutaski enam-vähem kogu oma raha autole. Võib öelda, et ta pettis oma perekonda, aga mitte firmat.

Mõned petturid on kolleegide silmis äärmiselt pühendunud töötajad. Nad on kogu aeg kohal. Peaaegu üldse ei puhka. Näiteks Balkanil oli mul juhtum, kus inimene sai südameataki, kuid tuli juba järgmisel päeval tööle. Igal juhul peaks säärane asi tekitama kahtlustavaid küsimusi.

•• Kuidas pettused lõpuks avastatakse?

Üks hiljutine KPMG uuring näitas, et kõige rohkem – täpsemalt 25% juhtudest – tuleb esmane info anonüümse vihje kaudu. Minu enda praktikas Kesk-Euroopas on see arv isegi suurem. Vihje andja on kolleeg, klient, äripartner, kes märkab midagi imelikku või kahtlast.

Siin on ka üks väga selge soovitus ettevõtjatele. Inimesed kardavad tegelikult vihjata, peavad parem suu kinni, kardavad oma töökoha ja palga pärast. Looge neile turvalised ja anonüümsed võimalused infot anda. Näiteks Suurbritannia suur kaubanduskett Tesco kasutab selliseks vihjamiseks anonüümseid telefoniliine.

•• Mis tüüpi pettused on kõige tavalisemad?

Kesk-Euroopas on kõige enam levinud hankepettused. Hankejuht saab eri viisidel altkäemaksu. Või lepivad hankes osalejad omavahel kokku ja tellija maksab lõpuks turuhinnast rohkem.

•• Kas selliseid pettusi on keeruline avastada?

Hankepettusi on tõesti väga raske lahendada. Kui sinu firma töötaja läheb puhkusele – võta kinni, kas ta sõidab soojale maale oma raha eest või maksab keegi kolmas. Kui sinu ettevõttes sõlmib keegi ehitusfirmaga büroohoone remondi lepingu – ega äkki ehitusfirma ei remondi samal ajal ka tema suvilat?

Nii väljast tuleval uurijal, nagu mina, kui ka ettevõttel endal on keeruline pääseda ligi kellegi personaalsetele andmetele ja kolmanda osapoole andmetele.

Finantsdetektiiv Charlie Patrick

•• Charlie Patrick on KPMG finantsekspertiisi valdkonda kuuluva pettuste uurimise Londoni osakonna direktor.

•• Aastail 2000–2005 töötas ta Kesk- ja Ida-Euroopa KPMG kontorites, kus pani aluse finantsekspertiisi teenuseliinile ja juhtis mitmeid suuri uurimisi.