Mary Barra, kahe lapse ema ja General Motorsi esimene naissoost tegevjuht, istus vaikides, kui kümne surnud lapse vanemad oma leina ja viha tema peale välja valasid. Mõned esitasid ettevalmistatud teksti, teised ütlesid seda, mis pähe tuli. Üks isa nööpis oma triiksärgi lahti, et paljastada selle all oleval T-särgil oma tütre nägu. Kõik olid võõrad, kuid neid ühendas traagika: nende armastatud olid surnud General Motorsi sõidukis.

Renee Trautweini 19-aastane tütar Sarah oli äsja lõpetanud ühe semestri oma unistuste ülikoolis, kui tema 2005. aasta Chevrolet Cobalt vastu puud sõitis. Turvapadi ei avanenud. Doug Weigeli 18-aastane tütar Natasha suri Wisconsinis, kui tema 2005. aasta Cobalt kraavi kihutas. Samas õnnetuses sai surma ka Randel Rademakeri 15-aastane tütar Amy. Susan Hayesi 23-aastane poeg Ryan Quigley suri New Yorgi osariigi põhjaosas, kui tema 2007. aasta Cobalt maandus madalas ojas katusele.

Sarnasused olid kõhedust tekitavad: noored juhid kaotasid auto üle kontrolli, turvapadjad ei avanenud, võtmed olid lisaseadmete asendis, kõik sõitsid 2005.–2007. aasta Chevrolet Cobaltiga.
„Ma tunnen teile tõsiselt kaasa,” ütles Barra, tumedapäine naine, kes sarnaneb näitlejanna Sally Fieldiga, ikka ja jälle, pühkides korra ka silmi peaaegu kahetunnise kohtumise jooksul General Motorsi Washington D.C. kontoris. Järgmisel päeval, 1. aprillil, astus Barra kongressi allkomitee ette, mis uuris, miks ootas General Motors aastaid, enne kui kutsus tagasi Cobaltid ja teised sõidukid, mis võivad vigase süüteluku tõttu välja surra; ta kohtus perekondadega viimaste advokaadi Robert Hilliardi nõudmisel.

„Kujutlesin end nende asemele ning leidsin, et nad väärivad ärakuulamist,” ütles Barra Forbesile mai lõpus, mõni päev enne seda, kui ettevõte oli otsustanud anda välja raporti selle kohta, mis põhjustas süütelukukatastroofi, ja mida nad plaanivad teha, et see enam uuesti ei juhtuks. „See oli nende jaoks väga raske ja ma arvan, et neil oli vaja teada, et General Motors hoolib ja me kuulame neid.”

Sama palju kui perekonnad lootsid statistikale nägu anda – vähemalt 13 inimest suri 31 õnnetuses –, lootis Barra anda näo sellele, mida ta nimetab uueks General Motorsiks, ettevõtteks, mis on viimase viie aasta jooksul püüdnud vabaneda kehva kvaliteedi ja halva juhtimise reputatsioonist, mainimatagi 50 miljardi USA dollarist maksumaksjate rahastatud pankrotti.

General Motorsi näoks olemine ei ole praegu kerge. Selle asemel et tähistada oma ajaloolist saavutust esimese naissoost tegevjuhina traditsiooniliselt meeste juhitavas tööstusharus, võitu, mis tõi ta 7. kohale Forbesi 2014. aasta maailma mõjukaimate naiste nimekirjas, sai 52-aastane Barra teada süütelukkude tagasikutsumisest 31. jaanuaril, olles uuel kohal töötanud vaid kaks nädalat, ning on sellega maadelnud sellest ajast saadik. Esmane 700 000 sõiduki tagasikutsumine kuulutati välja 7. veebruaril ja seda laiendati kaks korda, kokku 2,4 miljoni sõidukini. Sellest ajast saadik on General Motors oma turvaülevaadetele enam tähelepanu pööranud ja kutsunud tagasi umbes 13,6 miljonit sõidukit igasugustel põhjustel, alustades rikkis tagatuledest ja lõpetades potentsiaalsete turvavöövigadega.

Kriis on Barra juhtimisoskuste varajane ja ootamatu proovilepanek ning on tõstatanud küsimusi selle kohta, kas 33 aastat ettevõttes töötanud veteran – või üldse keegi – suudaks tegelikult muuta kultuuri niivõrd suures organisatsioonis nagu General Motors, millel on viimase kuue aasta jooksul olnud viis tegevjuhti. Sellest ajast, kui tagasikutsumine välja kuulutati, on Barra näinud vaeva, et kriisist sammuke ees olla, palgates sõltumatu juristi Anton Valukase, kes juhiks sisejuurdlust, ning nimetades ametisse uue ülemaailmse sõidukiturvalisuse asepresidendi Jeff Boyeri. Teadvustades, et General Motorsil on „nii inimlikke kui ka seadusest tulenevaid kohustusi” ohvrite ees, kasutas ta Kenneth Feinbergi teeneid – kes vaatas üle ka 11. septembri ja orkaan Katrina ohvrite nõuded – , et aidata General Motorsil perekondade kompensatsiooninõuetega tegeleda.

Ning üllatavalt kiiresti jõudis ta 16. mail föderaalametnikega kokkuleppele maksta rekordiline 35 miljoni USA dollari suurune trahv – maksimaalne seadusega lubatud summa – ning esitada igakuised raportid oma turvalisusprotsesside kohta järgneva aasta jooksul. Sisejuurdluse tulemused ja Feinbergi soovitused peaksid varsti selguma. Senikaua on General Motorsi juhatus Barra üle rõõmus. „Usaldus tema vastu on aja jooksul kasvanud, võttes arvesse seda, kuidas Mary kõigi situatsioonidega toime on tulnud: Kongressi ees tunnistuste andmine, kohtumine meediaga,” ütleb General Motorsi juhatuse esimees Tim Solso Forbesile. „Ta on suurepärast tööd teinud ja juhatus mõistab seda.”

Kõige selle juures on Barra püüdnud säilitada näilikku normaalsust. Ta kannab Fitbiti aktiivsusloendurit, kuid ei saa alati oma 10 000 sammu kokku. Ta tunnistab, et tal pole sportlikke kalduvusi („See oleks spordile solvang,” ütleb ta) ning veedab enamiku vabast ajast publiku hulgas ja vaatab oma tütart mängimas kahvpalli ja poega jalgpalli. Ning jah, ta tundis end kohutavalt, kui ei saanud minna oma poja lõpuballile, kuna oli töö tõttu eemal, olgugi et ta on paljusid pilte näinud. „Mu lapsed ütlesid mulle, et ainus töö, mille eest nemad mind hindavad, on ema olemine,” lausub ta.

Materjal kuulub Forbes Eestile, www.forbes.ee
Materjali täispikka originaalversiooni on võimalik lugeda FORBES Eesti augustikuu numbrist.