2013. aastal, esimest korda pärast tööstusrevolutsiooni, moodustasid tõusvad turud rohkem kui poole maailma SKP-st. See on hämmastav erinevus mitte väga kaugest ajaloost, kus arenenud maailm ei olnud mitte ainult märkimisväärselt rikkam, vaid ka kiiremini kasvav. Alles 1980-ndatel moodustas USA globaalsest SKP-st tervelt kolmandiku.

Need arengud peegeldavad põhjalikke muutusi ülemaailmse majanduse iseloomus. Üksiku tuuma (mis ekspordib valmistooteid) ja perifeeria (mis varustab tuuma toorainetega) asemele on tekkinud palju keerulisem süsteem, kus maailma eri osades (mõnikord isegi riikides) on oma tuumad ja perifeeriad. 

Institutsionaalselt ei ole see kiire majanduslik ja sotsiaalne areng veel kajastunud. Maailmapank ja IMF on mõningate pisikeste muudatustega sisuliselt samad asutused, nagu nende asutamise ajal pärast II maailmasõda. Tundub kummaline, et organisatsioon mida tänapäeval teame kui IMF, asutati siis, kui Nõukogude Liitu juhtis Stalin ja märkimisväärne hulk inimesi elas kommunismis.

Mõlemas institutsioonis on hääletusõigus siiamaani suurelt jaolt USA ja lääne liitlasriikide käes. The Washington Posti hiljutine artikkel juhib tähelepanu, et „kuigi BRICS moodustab maailmamajandusest rohkem kui viiendiku, siis IMF-is on neil hääleõigust umbes 11 protsendi jagu”.

Arengumaade järjest häälekamad muutustenõuded ei ole siiamaani lääne kõrvu jõudnud. Kuigi sellistes organisatsioonides on muudatusi arusaadavalt raske teha, siis suurt midagi ei ole toimunud isegi personali tasemel. Wall Street Journal seletas asjaolu, et mitte keegi arengumaadest ei ole juhtinud kumbagi organisatsiooni, järgmiselt: „Traditsiooniliselt on Maailmapanga juhi koht hoitud ameeriklasele ja IMF-i juhtimine eurooplasele.”

Ilmselgetel põhjustel ei ole arengumaad rahul olukorraga, kus neid süsteemselt kõrvale jäetakse. Nad tunnevad (õigustatult!), et nende ühine majanduslik ja demograafiline kaalukus peaks tagama palju suurema otsustusõiguse. Samavõrd arusaadav (kuid vähem õigustatav) on USA, Kanada ja Euroopa Liidu riikide soov mitte loobuda nimetatud võimsate ja mõjukate organisatsioonide juhtimisest ning mõjust, mida see avaldab maailmamajandusele.

Arengupank, ingliskeelse nimega New Development Bank(NDB), on korraldatud nii, et igal asutajaliikmel oleks otsustamisel suur osakaal: president on indialane, haldusjuhatuse esimees on Venemaalt, juhatuse esimees brasiillane ja panga peakontor asub Shanghais. Pank asutati 50 miljardi dollarise kapitaliga, 10 miljardit igalt asutajariigilt.

Kuigi pank asutati eesmärgiga toetada projekte, mis leiavad aset asutajariikides, on selle loojad avalikult kuulutanud soovi anda laenu ka teistele arengumaadele tingimustel, mis oleksid IMF-i või Maailmapangaga võrreldes soodsamad. Kas NDB-l õnnestub täita asutajaliikmete ambitsioonikaid eesmärke? Selle tõenäosust ei saa välistada, kuid olen siiski väga skeptiline. Miks?

Kuigi BRICS-i liikmetel nagu teistelgi arengumaadel on majanduslikult väga palju ühist, on nende poliitilised süsteemid ääretult erinevad. Hiinas on parteiline diktaatorlus, kus mingil moel on suudetud saavutada midagi, milles autoritaarsed süsteemid tavaliselt ebaõnnestuvad: kõrgete ametiisikute regulaarne voolavus. Ka Venemaa süsteem ei ole just demokraatlik, kuid on palju personaalsem kui Hiinas: Vladimir Putinil on mõõtmatu isiklik võim peaaegu kõigi poliitiliste aspektide suhtes.

Brasiilia, India ja Lõuna-Aafrika Vabariik on kontrastiks kaootilised, korrumpeerunud, valimistega demokraatiad, kus mõned suurimad parteid toetuvad kas klassi-, etnilisuse- või usulõhedele. Kontrastiks riikidele, mis asutasid Bretton Woodsi organisatsioone, olles ise sealjuures industriaalsed demokraatiad, on BRICS-is väga erinevad otsustamismehhanismid, huvid ning lühi- ja pikaajalised eesmärgid. Kuigi lühiajaliselt on ekstreemsete poliitiliste erinevuste tõttu tekkivate piiride pärast BRICS-i panga mõju keskpärane, siis pikaajaliselt on see näide vältimatust majanduse ja poliitilise võimu nihkest arenenud maailmast arengumaadesse.

Lääs on IMF-is võidelnud oma tagala kindlustamise nimel efektiivselt ja sama väärselt hästi on kaitstud ka nende mõjujõud, kuid muutuste täielik vältimine ei ole pikas perspektiivis lihtsalt võimalik. IMF peab end sammhaaval muutma, et tagada aus otsustusõigus, või möödub sellest mõni teine organisatsioon, mis luuakse sellega võistlemiseks. Nii et kui BRICS-i pank ebaõnnestub, ei jää see viimaseks katseks hiilida mööda vanast, järjest ebavõrdsemaks muutuvast rahandusorganisatsioonist. IMF-i valik on sama, mis Lõuna-Aafrika Vabariigi valitsusel 1980-ndate lõpus: muutu või sure.

Mark Adomanis on Forbes USA kaasautor.

Materjal kuulub Forbes Eestile, www.forbes.ee
Materjali originaalversiooni on võimalik lugeda Forbes Eesti septembrikuu numbrist.