Forbes Eesti: Kas Euroopa Liit võib laguneda?

 (34)

Forbes Eesti: Kas Euroopa Liit võib laguneda?
Scanpix/Panther Media

Ajaloo kontekstis vaadatuna on tänapäeva Euroopa Liit, mitu aastakümmet töös olnud pingutuse kulminatsioon, tõeline omamoodi ime. Tegelikult ei takista miski seda protsessi tagurpidi liikumast, keegi ei väida, et juba saavutatu on puutumatult püha ja rikkumatu.

Kogu ajaloo vältel on Euroopa olnud kõike muud kui rahulik. Paistis, et sõda on eurooplase DNA-sse sisse kodeeritud. Praegust Euroopat ei aja mõistagi keegi paradiisiga segi. Ent siiski on see tervem, rikkam, rahulikum ja kindlam kui kunagi varem.

Soodne areng on toimunud mingil määral tänu üksikutele valitsustele, ent hoolimata kõigist selle vigadest kuulub suurem osa aust ikkagi Euroopa Liidule. Ilma EL-ita, ilma selle raamistikuta, millesse nii suured kui ka väikesed riigid said valada osa oma suveräänsusest, on raske näha, kuidas Euroopa oleks suutnud pääseda seda kammitsevast rivaalitsemisest. Hoolimata EL-i ilmselgest edust ei ole integreerimisprotsessis midagi vältimatut. Tegelikult ei takista miski seda protsessi tagurpidi liikumast, keegi ei väida, et juba saavutatu on puutumatult püha ja rikkumatu.

Euroopa majanduslikud näitajad on viimasel kuuel aastal olnud kohutavad ja selle SKP on nüüd halvema sihiga, kui 1930. aastate majanduslanguse ajal. Ei ole vaja ajaloolase haridust, et näha, kui vältimatu see tegelikult oli. 1920. ja 1930. aastatel tekkinud fašistlikud poliitilised liikumised ei olnud mingi müstiline saksa või itaalia hinge mõistetamatu väljendus, need olid reaktsioon pikaajalisele majanduslangusele, kasvavale töötusele ja üldisele kehvale olukorrale. Nüüd, kui Euroopas levib jälle sarnane majandusliku sünguse ilmingute kombinatsioon, kerkib esile poliitiline protsess, mis on küll õnneks vaoshoitum, ent sisult sama.

Loe veel

Milliseid riike ülalmainitud poliitilise taandarengu protsessid kõige suurema tõenäosusega mõjutavad?

Esmapilgul võiks seda arvata kõikidest nendest riikidest, mille majandus on olnud eriti kehval järjel: Kreeka, Portugal, Hispaania, Itaalia ja Ungari. Ent see on liiga lihtsustatud lähenemine. Hoolimata halbadest majandusnäitajatest ja suhteliselt lühikesest demokraatliku valitsemise ajast on Pürenee poolsaare riigid üsna heal järjel. Võib väita, et neist riikidest on Hispaania poliitiline süsteem kõige paremini vastu pidanud. Jah, Kataloonias ja Baskimaal on tekkinud separatistlikud meeleolud, ent täielikud ekstremistid ei ole kuigi palju kõlapinda leidnud. Samuti on Portugalis tunda üldist poliitilise frustratsiooni õhkkonda, aga parempoolset poliitilist aktiivsust on olnud vähe.

Riskid on siiski olemas, 2014. aasta septembri seisuga on Hispaania töötuse tase jätkuvalt muret tekitava 24 protsendi juures ning Portugali näitaja on küll madalam, ent siiski kehv 13,6 protsenti.Itaalias on lugu pisut tõsisem, ent üldjoontes sarnane: hoolimata kasinast majanduskasvust 2000. aastate alguse ja keskpaiga buumiaastatel ja veel kehvematest näitajatest pärast kriisi algust püsib Itaalia poliitika laia kestvuse seisus. See on suuresti tõenduseks Itaalia poliitilise süsteemi häirete kõrgest baastasemest: isegi headel aegadel oli süsteem nii kaootiline, et mis tahes parteil (või parteide koalitsioonil) oli sisuliselt võimatu vähegi pikemaks ajaks kontroll enda kätte võtta. Itaalia ei ole mingil juhul heas seisus, ent on suuteline samas tempos edasi komberdama.

Kreeka kohta on juba pikalt ja laialt kirjutatud ning sellele ei ole mul suurt midagi lisada. Seda riiki on tabanud täiesti hoomamatute mõõtmetega majanduslik ja sotsiaalne tragöödia, ent Kreeka on Euroopa võlausaldajatele niivõrd sügavalt võlgu, et tal pole teisi valikuid. Isegi, kui ekstremistlikud poliitilised jõud võidaksid riiklikud valimised, mis on suhteliselt arvestatav väljavaade, ei saaks sellised poliitikud astuda kuigi palju praktilisi samme. Kui Kreeka üritaks kunagi tõsiselt Euroopa Liidust välja astuda, langeks selle rahandussüsteem minutitega kokku. Euroopa Liidu suurim proovikivi ja riik, mis kaugelt kõige suurema tõenäosusega lahkuks, on tegelikult Ungari. Vastupidiselt Kreekale ei sõltu Ungari ainult Saksamaa valitsuse heldekäelisusest.

Tegelikult on Ungari teadlikult arendanud tihedamat majanduslikku ja poliitilist suhet Putini Venemaaga. Ungari on ka siintoodutest ainus riik, mille valitsus on opositsiooni järjepidevalt õõnestanud. Valimisseaduste muutmisega ja parlamenti pääsemise lävenditega seotud mahhinatsioonidega tegi Viktor Orban oma kaotuse valimistel sisuliselt võimatuks. See valitsus ei sõltu suures osas Lääne-Euroopa heldusest ja on ka töötanud selle nimel, et saada tuge teistelt, väljaspool asuvatelt jõududelt. Euroopa Liidu reaktsioon Ungarile on seni sisuliselt olnud silmad kinni pigistada, kõrvad üle pea tõmmata ja kisada: „Ma ei kuule midagi!” Kuna Orban tugevdab jätkuvalt oma autoriteeti ja kurameerib aina avalikumalt valitsustega, mida EL-i kõrgemad riigiametnikud peavad ebasõbralikuks, peab see suhtumine muutuma.

Materjal kuulub Forbes Eestile, www.forbes.ee
Materjali originaalversiooni on võimalik lugeda FORBES Eesti novembrikuu numbrist.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare