Sama kehtib ärimaailmas. Mõelge tüüpiliste meeskondade peale, kes tegelevad näiteks uurimistöö, tootearenduse, turunduse või müügikampaaniaga. Seltskond inimesi, kes on pühendunud projektile ja koostööle, on peaaegu alati tõhusam kui väga tark üksikisik. Kuid meeskond peab olema väga väike, muidu hakkab ta oma tegevusele jalgu jääma.

See ei ole uudne idee. Rooma riigis moodustus jagu sellisest arvust sõduritest, kes suutsid võitlusolukorras efektiivselt oma ülema käsklusi täita. Salga suuruse − kaheksa meest − määras tavalisse sõjaväetelki mahtuvate sõdurite arv. Kaks tuhat aastat hiljem räägib Amazoni looja ja tegevjuht Jeff Bezos meeskonna suuruse puhul kahe pitsa reeglist. „Kui meeskonna toitmiseks kulub rohkem kui kaks pitsat, on tiim liiga suur,” armastab Bezos öelda.

Kas see on kokkusattumus, et Rooma leegioni jaod ja Amazoni meeskonnad on ühesuurused? Ei. Inimaju ülesehitus ja tööpõhimõtted, eriti lühimälu, keerlevad nähtuse ümber, mida George Miller on nimetanud kui maagiline number seitse, pluss-miinus kaks. See tähendab, et lühimälu on võimeline haarama ja hetkeks salvestama viis kuni üheksa ühikut informatsiooni. Mõelge näiteks postisihtnumbritele. Ajul on teatud hulk trikke, kuidas mäluvõimekust suurendada. (Üks neist on andmehulkade grupeerimine, selle abil jätame meelde telefoninumbreid kolmekohalise suunakoodi, paarikohalise kohaliku prefiksi ja nelja-viiekohalise viimase numbrikombinatsiooni kaupa.)

See tähendab, et väikese meeskonna optimaalne liikmete arv on sama suur kui lühimälu efektiivne võimekus infot meelde jätta. Meie mõistus tundub töötavat kõige paremini selle seitsmekohalise (pluss-miinus kaks) hulgaga. Sellest vähema liikmete arvuga meeskond jaguneb tihtipeale paarideks või kolmikuteks, suurematel meeskondadel hakkavad tekkima kommunikatsiooniprobleemid. Kuid miks kahe pitsa reeglit ületaval meeskonnal sellised hädad tekivad?

Suhtlemise karm matemaatika

Vastus peitub võrgustike matemaatikas. Nähtuse mõistmiseks vaatleme kõige väiksema ühenduste arvuga meeskondi ning seejärel liigume edasi suurema poole ja esitame vastava meeskonna ühenduste maksimumarvu.

2 liiget = 1 ühendus

3 liiget = 3 ühendust

4 liiget = 6 ühendust

5 liiget = 10 ühendust

6 liiget = 15 ühendust

16 liiget = 256 ühendust

32 liiget = 1024 ühendust

Pange tähele, et suuremate arvude puhul on valemiks N2, kus N tähistab meeskonnaliikmete arvu. Võrgustiku keerukus kasvab oluliselt kiiremini kui meeskonnaliikmete arv. 1500 liikme juures, mis on tüüpiline 500 miljoni USA dollarise käibega ettevõtte või selle osakonna suurus, on ühenduste arv 2,25 miljonit.

Siin peitub ilmselge probleem. Inimesed ei suuda nii palju suhelda, veel vähem suhteid hoida. Seetõttu muutub meeskonna kasvades suhete kvaliteet kiirelt halvemaks.

Enamik meist suudab hoida head ja pidevat ühendust viie või kuue inimesega. Kuid tosina või enama inimesega on kontakti säilitada juba oluliselt keerulisem. Kas saab suhteid hoida viiekümne inimesega? Ilmvõimatu. Isegi need harvad erandid, kellel on nimede ja nägude suhtes fotograafiline mälu, ei suuda sellise suurusega meeskonna liikmetega kontakti hoida samal viisil nagu poole tosina inimesega. Hoolimata sotsiaalvõrgustike pakutavast abikäest, sõnumitest ja videokonverentsi võimalustest ei ole meil aega ega vaimset võimekust pidevalt hallata sadu või tuhandeid lähedasi ja isiklikke tutvusi.

Suurem meeskond ei too peaaegu kunagi rohkem edu. Seetõttu ei toimi ka sotsialism enam kui tosina inimese hulgas. Sellel ei ole midagi pistmist ideoloogiaga, küll aga suhtlemise karmi matemaatikaga.

Loo autor Rich Karlgaard on Forbesi kirjastaja, kelle uus raamat „Team Genius: The New Science of High-Perfoming Organizations” ilmub juulis. Tema lugude ja blogidega tutvumiseks külastage meie kodulehte.

Materjal kuulub Forbes Eestile. Materjali täismahus versiooni on võimalik lugeda FORBES Eesti 35. numbrist.