Alustame sellest, et Venemaa embargo on täiendus sanktsioonidele, mille võtsid vastu NATO liikmesriigid, mitte ainult Euroopa Liit.

Prantsuse filosoof Sartre on öelnud: „Kui rikas alustab sõda, on vaene see, kes sureb.” Praegusel juhul hoolitseb NATO liikmesriikide militaarse turvalisuse eest, kuid see on ka majanduslik sõda ja siingi on haavatuid, seepärast peaks NATO hoolitsema lisaks veel liikmesriikide majandusliku turvalisuse eest. Esmajoones tuleb toetus suunata Venemaa naaberriikidele. Veenduge selles ise! Baltimaad ja Soome on esinelikus, kes kannatavad Venemaa embargo tõttu kõige enam.

Toidukaupade eksport Venemaale on neis riikides umbes 26 protsenti. Samas USA-l on see kõigest 0,9, Suurbritannial 0,72 ja Prantsusmaal 1,25 protsenti. Kuna me teeme koostööd militaarses mõttes, siis on NATO liikmesriikidel kindlasti vaja avada oma turud Baltimaade ja Soome toodangule, mida ähvardab Venemaa embargo. Kuid ka rehkendustes, mida pakuvad Baltimaade majandusest kõnelevad riigimehed, on mõned ebatäpsused. Näiteks paberil on Läti teine suurim toiduainete ekspordipartner Leedu, kuid tegelikult on see kõigest Venemaale viidavate toodete ümberlaadimispunkt. Liites kokku piima- ja kalatoodete mahu, mis on tegelikult Venemaa jaoks mõeldud, näeme, et löök Läti toiduainetööstusele on juba kolm korda suurem kui deklareeritud.

Veel tuleb arvesse võtta, et toiduainete tootjad pole ülejäänud maailmaga UFO-de kaudu seotud. Igasugune kaup Venemaale tuli ka kohale viia, embargo tõttu kannatab ka Lätis transpordiala umbes 70 miljoni euro ulatuses kahju. Ärgem unustagem, et kaupa tuleb ka pakkida ja säilitada, mida suurel jaolt teevad seotud ettevõtted. Ei tohi olla naiivne, mitte ükski suurem toiduainetetootja pole heategevusettevõte ja määrab töötajate arvu, juhindudes tootmismahust. Seda näitas Soome: selle riigi suurim piimatootmisettevõte Valio on juba teatanud, et palgata puhkust antakse 800 töötajale. Niisama palju töötajaid on kokku Läti suurimas piimatootmisettevõttes Food Union. Kui tavapärases olukorras ekspordivad nad poole toodangust Venemaale, siis nüüd tuleb neil selle realiseerimiseks müüa kaup kohalikul turul 30 protsenti madalama hinnaga.

Ettevõte pole küll veel töötajaid vallandanud, kuid kui midagi ei muutu, tuleb selleks valmis olla. See ei ohusta mitte ainult piimatööstust, vaid ka liha- ja kalatöötlejaid, kelle töötajate koguarv on Lätis 14 000, Eestis töötab nendel aladel 7000 inimest. Ja need pole mitte üksnes töötajad – need on rohkem kui 200 000 Eesti ja Läti peret, kes võivad jääda sissetulekuta. Seni pole 1604 toodet (valmistatud ja konserveeritud kalad) veel embargonimekirjas.

Kuid kalatöötlemisettevõtted kardavad põhjendatult, kuna Lätis on rohkem kui kaks kolmandikku kõigist kalatoodetest just konservid, millest kõik ettevõtted eksportisid peaaegu 100 protsenti. Kui embargo kehtestatakse ka neile toodetele (augusti keskel teatas Venemaa föderaalne kalandusagentuur ministeeriumile, et kaubandusembargo hõlmab ka kalakonserve), siis võib Läti kahjule automaatselt lisada veel 50 Kalatöötlemise valdkond pakub Lätis tööd rohkem kui 5000 perekonnale ja mõnel pool, näiteks Salacgrīvas, mis asub mõne kilomeetri kaugusel Eesti piirist, on see linna suurim tööandja.

Selleks et Lätis pärast järjekordset tuhandete töötajate vallandamist ei algaks uus emigratsioonilaine, ei sureks välja tootmisalad ega isegi terved linnad, tuleb teha kiirelt muudatusi. Selle kriisi tingimustes on esmatähtis ühendust võtta Euroopa Liiduga ja lubada erakorraliselt embargost ohustatud riikidel kindlaks ajaks tagada kohalikul turul kaitse, määrata kindlatele toodetele kohustuslik osakaal suurkaupluste lettidel. Kui riik määrab, et kaupluses peab vähemalt 50 protsenti kõigist piima-, liha ja kalatoodetest olema toodetud kohalikul turul, siis ei pea Balti riikide ettevõtted enam realiseerimata piima maha valama või püüdma müüa kohalikul turul peaaegu omahinna eest.

Kuid äri ühendab ka huvisid. Näiteks Läti piima-, liha- ja kalatoodete tootjate liidud ühinesid üheks organisatsiooniks Food Exporters Union. Uue assotsiatsiooni juht on Didzis Šmits – ainus inimene, kes suutis teha peaaegu võimatut: ta tegi Brüsselis lobitööd Läti sprotitootmistehnoloogia asjus.

Ka uue assotsiatsiooni eesmärk on kaitsta toiduainete tootjate huvisid ja pidada hoopis lihtsamalt dialoogi valitsusega ning muidugi kutsuda Eesti toiduainete eksportijaid jõudusid ühendama. See aitab ka leida uusi turgusid, näiteks Aasias, mis ühe ettevõtte jaoks oleks kallis ja pikka aega kestev protsess. Praegu eksporditakse koos Eesti tootjatega toidukaupa Hiinasse ainuüksi 19 miljoni euro eest, kuid ma olen veendunud, et ühendades jõud ja tehes poliitilist lobitööd, võime jõuda täiesti teistsuguste näitajateni.

Esimesed sammud on juba astutud. Läti põllumajandusminister Dūklavs ja tema Eesti kolleeg Padar peavad aktiivselt hiinlastega läbirääkimisi. Aasia turgudelt ei kavatse Läti toiduainete tootjad peatuda. Selles kriisiolukorras oleme õppinud Soome kogemusest. Selleks, et võimalikult kiiresti kohalike ettevõtete eksport uutele turgudele suunata, on Soomel oma relv – ekspordi ja Euroopa Liiduga seotud asjade minister.

Taas on Eesti meist ees ja on juba Soomest eeskuju võtnud, luues sellel kevadel selle ministrikoha. See näitab üksnes, et ka Lätil tuleb pärast sügisel oodata olevaid valimisi panna ametisse oma ekspordiminister. Talv on tulemas ja see tõotab tulla eriti karm. Tootjatel, eriti eksportijatel tuleb mõelda, kuidas see üle elada. On selge, et kui sanktsioonid jätkuvad tuleb Balti riikide valitsustel luua strateegiline suuremate toidukaupade tootjate nimekiri ja välja töötada mehhanism, kuidas viia riiklikku kapitali eraettevõtetesse.

Riigi kaasamine on vajalik, kuna praegu valitseb eriolukord. Tuleb anda ettevõtjatele võimalus rasked ajad üle elada ja säilitada töötajaid. Märgin kõhklemata, et oleksin juba praegu valmis lubama riigikapitali oma ettevõtetesse. Raha riikidel selleks leidub. Näiteks Lätis Citadeles panga müügist teenitud tulu võib paigutada kohalikesse toiduainetööstusesse, mis võimaldab raha kuhjaga tagasi teenida ja tagab toiduainetööstuse turvalisuse.

Riik kui aktsionär võimaldab ettevõtetel hõlpsasti kasutada Euroopa Liidu fonde tootmise moderniseerimiseks ja uute turgude leidmiseks. Mitte juhuslikult pole Läti Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi rahastusest ligipääsetavad 140 miljonit eurot. Mõned skeptikud arvavad, et see on utoopia. Seepärast lisan, et me saame sellest kõigest ise kõnelda. 1. jaanuaril kolib Euroopa Liidu Nõukogu Riiga, kus Läti on pool aastat EL eesistujariik. See võimalus on kord 14 aasta jooksul, seda tuleb kasutada!

Bislan Abdulmuslimov on Läti ettevõtte AB Holding president ja omanik. Ettevõttele kuuluvad Rēzekne lihakombinaat, Daugavpilsi lihakombinaat, Ventspilsi kalakonservide kombinaat.

Materjal kuulub Forbes Eestile, www.forbes.ee
Materjali originaalversiooni on võimalik lugeda Forbes Eesti septembrikuu numbrist.