Forbes Eesti: näide sellest, kuidas end miljardäride klubisse tagasi rääkida
Islandi president Olafur Ragnar Grimsson oli reedel, 3. oktoobril 2008. aastal paanikas, kuna nägi, kuidas üleilmne finantskriis ähvardas kiirelt alla neelata tema väikese saareriigi. Tema valitsus oli juba enda valdustesse võtnud ühe Islandi suurima panga ja nüüd, kui majandus oli ägisemas, hakkas riigi suuruselt teine pank Landsbanki näitama ohumärke. Grimsson helistas riigi rikkaimale inimesele, kes üksiti ka panka kontrollis, Thor Bjorgolfssonile Londonis ja ütles lihtsa sõnumi: tule kohe koju.
Oli üsna kindel, et Bjorgolfsson suudaks aidata selles segaduses korda luua. Tal oli võtnud vähem kui kümme aastat, et jõuda maailma 250 rikkaima inimese hulka, talle kuulusid ettevõtted Bulgaariast Ameerika Ühendriikideni. Ta sõidutas oma Challenger 600-ga selliseid inimesi nagu Mihhail Gorbatšov.
Oma neljakümnendaks sünnipäevaks lennutas ta 120 sõpra tšarterlennukiga 767 Jamaicale, kus Ziggy Marley ja 50 Cent laulsid neile valgetel liivarandadel serenaadi. Kuna tema Challenger oli parasjagu remondis, pidi Bjorgolfsson hankima teise tšarterlennuki ja järgmise päeva ennelõunal saabus ta Reykjaviki tundega, mida ta tagasi vaadates kirjeldab kui tuletõrjerežiimil olemist.
Palavikuline aeg
Teda ootas ees palavikuline aeg. 72 tunni pärast oli riik tema panga üle võtnud. Nädala lõpuks oli Island pankrotis, riigi valuuta väärtusetu, aktsiaturg ajutiselt suletud. Tuhanded islandlased kaotasid töökoha ja säästud. Ja inimene, keda kunagi vaadati kui majanduse imelast, kelle pank pakkus kõrget intressimäära, oli äkki üks enim vihatud mehi Islandil, keda paljud isiklikult katastroofis süüdistasid.
Kui sinu kodumaaks on väike saareke 320 000 elanikuga, ei ole end kusagile võimalik peita. Bjorgolfssoni Reykjaviki kodumaja kaeti julmalt grafitiga, kuhu maaliti tema pilt ja number 2008, mis oli ärimehele saatuslik aasta. Vihased inimesed valasid ka tema Hummeri punase värviga üle.
Uhke Bjorgolfsson tahab puhtaks pesta oma isa maine ja teenida ära omaenda koha ajalooraamatutes. Ta oli valmis selle eesmärgi saavutamiseks riskima. 1990ndatel kolis ta Venemaale, kus veetis kümme aastat ning rajas Nõukogude impeeriumi kokkukukkumise keskel kõigepealt karastusjoogi-, seejärel õlleäri.
Tal õnnestus ettevõtmine keerulises valdkonnas räsival ajal, mis viis lõputute süüdistusteni, nagu ta oleks seotud Vene maffiaga, mida ta eitab. Heineken ostis 2002. aastal Bjorgolfssoni ettevõtte, kui selle väärtus oli 100 miljonit dollarit.
Suure käraga tuli ta samal aastal Islandile tagasi ja ostis koos isaga, kes oli olnud tema partner õlleäris, 46-protsendise osaluse Landsbankis. Kõik arvasid, et nad kasutasid Venemaalt saadud raha, kuid selgus, et nad olid ka laenanud konkurentpangalt. Bjorgolfsson, kes juhtis ühel hetkel enam kui neljakümmet osaühingut, oli võlasõltlane, kes võttis omaenda vara tagatisel heldel käel laene, et kaardimaja üles ehitada. „Jätkasin niimoodi tegutsemist ja see töötas, kuni mingil hetkel sain kõrvetada,” sõnab Bjorgolfsson nüüd.
6,5 miljardi euro suurune tehing
2007. aastal tegi ta oma elu suurima tehingu, 6,5 miljardise toonase Islandile kuuluva geneeriliste ravimite firma Actavisi väljaostu. Nendel rõhuvatel nädalatel, krediidikrahhi madalaimas punktis, võistlesid pankurid omavahel selle nimel, et talle raha laenata. Deutche Bank, mis oli koostööd teinud Bjorgolfssoniga Ida-Euroopas ja kelle tegevdirektor Wilder Fulford oli Londonis Bjorgolfssoni naaber, soovis finantseerida kogu 5,4-miljardilist laenu, mis Actavisi ostuks oleks kulunud. Tema plaan oli teenustasud taskusse pista ja seejärel kähku laen maha kanda.
Kuid siis lõpetas orkester mängimise. Laenuturud sulgusid enne, kui hätta jäänud Saksa pank jõudis laenu maha kanda. Asja tegi hullemaks see, et Actavisel tekkis samal ajal probleeme Ameerika ravimiametiga, mis sundis 2008. aasta suvel firmat tagasi võtma kõiki oma New Jersey tehases valmistatud ravimeid.
Bjorgolfsson, kelle vanavanaisa ja isa olid mõlemad pankrotti läinud, otsustas, et teda ei taba sama saatus. Olukord jõudis kriisi läveni 2010. aasta juulis, kui Londonis kogunesid sada advokaati, konsultanti, pankurit ja restruktureerimiseksperti, kes esindasid kõiki Bjorgolfssoni seitset võlausaldajat. Projekt nimetati Darwiniks – sellise nime pani Bjorgolfsson ise − ja grupi eesmärk oli tema isiklike võlgade restruktureerimine.
Kuid mõned võlaandjad olid tema vastu täielukult usalduse kaotanud. 2009. aasta novembris saatis restruktureerimisekspert David Lovett, kes töötas Bjorgolfssoni heaks, neile nimekirja mehe varadest. Kuu aega hiljem helistas üks esindaja Lovettile, et öelda, et ta ei saa Bjorgolfssoniga töötada: „Teame, et tal on varasid, millest ta sulle ei räägi, sest meie laenasime talle selleks raha.” Tuli välja, et Bjorgolfssonil seisis garaažis Ferrari, mille ta hiljem väitis unustanud olevat. Lovett, kes ütles, et ta uskus Bjorgolfssoni, veenis neid mitte minema jalutama. „Ta uskus parandamatult oma surematusesse,” sõnab Lovett. „Kuid kõige selle juures teadis ta, mis on õige ja mis vale.”
Vara müüki
Pangad võtsid enda valdusesse tema maja Reykjavikis ja suvekodu Thingvelliris. Tal kästi maha müüa oma jaht, lennuk ja Ferrari. Nende eest sai ta umbes 15 miljonit dollarit – see polnud just palju mehe kohta, kelle võlg ulatus miljardi dollarini, kuid see näitas, et pankuritel oli tõsi taga. Suurem osa rahast pidi tulema enamasti Actavisi ja Play alt.
Bjorgolfssoni võlausaldajad pidid saama kõik dividendid nendest ettevõtetest, lisaks veel suur protsent kasumist müügi korral. Kuid kriitilisel hetkel oli Bjorgolfsson suuteline ka seda läbi rääkima nii, et ka tema saaks müügist oma osa – nii kindlustas ta, et tema isiklikud huvid oleksid panga omadega kooskõlas.
Samamoodi nagu vaid üks telefonikõne presidendilt tähistas Bjorgolfssoni peatselt saabuvat krahhi, oli teine telefonikõne kaasmaalasest Siggi Olafssonilt 2011. aastal märgiks ettevõtja tagasipääsemisest siseringi. Olafsson töötas Actavisi tegevjuhina aastatel 2008−2010, kuid oli siis edasi liikunud geneerilisi ravimeid tootvasse Ameerika firmasse Watson Pharmaceuticalsi. Olafsson ja tema ülemus tegevjuht Paul Bisaro tahtsid uurida võimalusi Actavisiga ühinemise võimalusi ning arvasid, et suudaksid partnereid, sealhulgas võlausaldajaid, teineteise poole juhtida. Bjorgolfssonile oli see märguanne tegutsemiseks.
Bjorgolfsson vannub, et teistkordne miljardäristaatus on tema jaoks teise tähendusega. „Nagu loom, kes õpib džunglis elamisest,” sõnab Bjorgolfsson. „Ma tõepoolest püüan siit enda jaoks õppetunnid meelde jätta.” Ta ütleb, et ei kasuta enam nii palju laenuraha, jääb valdkondade juurde, mida ta hästi tunneb, nagu telekom ja geneerilised ravimid, ning püüab investeerida partneritega koostöös.
Ehk on aga kõnekamgi üks teine õppetund, mida džungel pakub: tiiger ei saa oma triipudest lahti. Majandustsüklite järgijad, tehke märkmeid: Bjorgolfsson ütleb, et ta saab jälle palju telefonikõnesid laenuandjatelt, sealhulgas Deutche Bankilt − see tõestab, et rahamaailm on lühikese mäluga.
Bjorgolfsson tema võtab need kõned vastu. Jaanuaris omandas ta 92-protsendise osaluse Tšiili väikseimas mobiilioperaatoris Nextel Chile’is. Endisel moel laenas ta selle tehingu rahastamiseks 60 miljonit dollarit oma Actavisi osaluse tagatisel – see on esimene laen, mis ta on seitsme aasta jooksul võtnud. Ta väidab, et on valmis kontserni investeerima veel pool miljardit dollarit, millest pool tuleks võlgade abil.
„Olen veel noor,” lausub ta õhtusöögil, kus tähistab Actavisi müüki. „Võiksin seda kõike uuesti teha, teenida miljardi, kaotada see kõik, ja ikka veel oleks mul aega see kõik veel kolmaski kord tagasi teenida.”
Materjal kuulub Forbes Eestile. Materjali täismahus versiooni on võimalik lugeda Forbes Eesti 35. numbrist.
