Imguri San Francisco kontoris hakkavad esimese asjana silma kaelkirjakud. Neid on igal pool: täispuhutaval kujul, plakatite peal suudlevatena, hiiglasliku seinamaalinguna, mille peal uhkeldab kaelkirjak monokli ja kõvakübaraga. „See on meie maskott Imguraffe," tutvustab 27-aastane asutaja ja tegevjuht Alan Schaaf. „See kõik sai alguse aprillinaljast, kui lisasime kaelkirjakutemaatika üheks päevaks kodulehele ja saime pärast seda kuus kuud e-kirju, kus meil paluti see kujunduselement tagasi tuua."

Imguri jaoks, mis on veebimajutuskoht enamiku internetimeemide, GIF-ide, naljade ja kõnekujundite jaoks, on kaelkirjak sobiv maskott: veider, kummaline ja tohutu suur. Igal kuul meelitab Imgur (mida hääldatakse kui sõna „imager") ligi enam kui 150 miljonit unikaalset kasutajat, enam kui 5,5 miljardit lehekülastust ja 45 miljonit uut pilti. 2009. aastast alates, kui Schaaf lõi lehekülje oma Ohio ülikooli ühikatoas, on Imgur muutunud laialt levinud alusplatvormiks, kuhu failid laetakse üles enne, kui neid levitatakse Facebooki, Twitteri, Redditi ja blogimaailma kaudu. Kuid Imgur liigub järjest enam meediumide majutajast nende lõppsihtkohaks. Ligikaudu 30 protsenti lehe kasutajatest (enamasti noored nohikud) vaatab postitusi juba otse Imguri veebilehel ja mobiilirakenduses.

Kuna Schaaf oli veebilehte esimesed viis aastat idufirmana juhtinud, aitas see tal 2014. aasta aprillis koguda Andreessen Horowitzi riskikapitalistidelt 40 miljonit USA dollarit. „See on hämmastav kommuun," sõnab Andresseni partner Lars Dalgaard. „Kasutajad loovad sisukaid suhteid inimestega, kellega nad ei pruugi kohtudagi, kuid neil on rohkem ühist kui mõne töö- või koolikaaslasega."

Imgur peab nüüd hakkama kogu selle liikluse pealt raha teenima ja haldama samal ajal sotsiaalvõrgustikku, mis ei sarnane Facebookile, Instagramile ega Snapchatile. Imguri veebilehe sisu ei loo sõbrad või jälgijad. Kõik näevad kodulehel samu pilte, mis on menukuse põhjal järjekorda pandud. Populaarseimad postitused võivad saada tuhandeid kommentaare ja kümneid tuhandeid hääli. „Imgur on jagatud kogemus," lausub Schaaf. „Ma ei näe postitusi sellepärast, et jälgin konkreetset inimest, vaid seetõttu, et mind hääletati demokraatlikul teel populaarseks."

Väikesed reklaamid Imguris katsid serveritasud ja maksid kinni mõned pitsad kuni kooli lõpetamiseni. Schaaf lükkas tagasi Facebooki ja Google'i tööpakkumise selleks, et kolida tagasi koju ja juhtida Imgurit oma magamistoast. 2010. aastaks teenis Schaaf piisavalt palju, et rentida korter ja võtta palgale Matt Strader (MBA tudeng, kellega Schaaf kohtus Ohio ülikooli investeerimisfondi kaudu), kes keskenduks firma äripoolele. 2011. aastal, kui Imguril oli 30 miljonit külastajat kuus, kolisid Schaaf ja Strader (viimane juhib nüüd Imguri igapäevategevusi) San Franciscosse ja palkasid neli töötajat.

Enamiku Imguri käibest moodustab praegu üksainus reklaam igal leheküljel. Selleks, et kasvule veel õli tulle valada, rajab Imgur omaenda agentuuri, mis loob ja avaldab kaubamärkide pilte ehk nii-öelda kohandatud reklaame, mis on mõeldud viraalseks jagamiseks. Schaafi sõnul sobituvad need reklaamid lehekülgede stiili ja maitsega. Filmide ja mängude (näiteks Grand Theft Auto V) katsekampaaniad leidsid kasutajate seas suure poolehoiu, nii et mõned reklaamid said meeldimisi ja jagamisi keskmiselt 4 protsendi kasutajate poolt. Imgur peab aga tegutsema ettevaatlikult. Veebiühiskonnad, eriti need, keda teeb julgeks anonüümsus, võivad pahatahtlikult nende uudisvoos ilmuvate reklaamide vastu protestida. „Kõige väärtuslikum asi Imguri juures on seltskond," ütleb Schaaf. „Ainult meie saame sellele lõpu teha."

Materjal kuulub Forbes Eestile.

Materjali täismahus versiooni on võimalik lugeda FORBES Eesti 35-ndast numbrist.