Forbesi kolumnist: Balti riigid peavad panustama Venemaaga jagatud piiri turvalisusesse
Balti riigid peavad ühiselt keskenduma ühele ainsale teemale – piirikaitsele. Mis tahes hüpoteetilise Baltimaade vastu suunatud Vene rünnaku edu või ebaedu sõltub sellest, kas Venemaal õnnestub tekitada Balti riikidega jagatud piiril korratust, segadust ja kaost, kirjutab Forbesi kolumnist Mark Adomanis.
On iseenesest mõistetav, et Balti riigid on hirmul. Vaadates Ukrainat, mis on viimase aasta jooksul järjest halvemini varjatud hübriidsõjast laastatud, näevad nad kohutavat näidet sellest, mis võib nendega juhtuda. Kaitse-eelarveid on üha enam koomale tõmmatud, majanduskriisijärgseid kasinusmeetmeid rakendati kaitsesektoris vähemalt sama jõuliseltkui muudes valdkondades, kuid nüüd on see muutumas.
Eesti vastas NATO mitteametlikule sihtmäärale, mille kohaselt tuleb pühendada aastas 2 protsenti SKT-st kaitsekulutustele, juba enne Ukraina sõda, ning oli üks vähestest riikidest alliansis, kes pidas sellest kinni. Leedu ja Läti on andnud teada, et plaanivad kaitsekulutusi rohkem kui kahekordistada ja NATO eelarvejuhendeid järgima hakata.
Ühelt poolt on lisakulutuste tegemine põhjendatud. Balti riikide hoiatusi Vene agressiooni kohta oli raske tõsiselt võtta, kui nad kulutasid sõjaväele vähem kui 1 protsent SKT-st. Poliitilised suundumused peavad muutuma ja vastama muutuvatele tingimustele, kuna Venemaa käitub vaenulikumalt kui varem.
Teisalt, kuigi ressursside kasvatamine on õigustatud, jääb küsimus, kuidas neid täpselt kasutama peaks. Senise teabe põhjal eelarveplaanide kohta tundub, et raha kulutatakse Baltimaade olemasolevate sõjaväerajatiste suurendamisele ja nende tõhususe kasvatamisele. Veel paar relva, veel mõned lennukid, võib-olla isegi paar lisapaati. Peaks ju olema ilmselge, et see ei aita kuidagi nende reaalsete turvariskide vastu, millega Baltimaad praegu silmitsi seisavad.
Ainus viis, kuidas Vene rünnak Balti riikidele õnnestuda saaks, on see, kui antud tegevust oleks võimalik kas või ähmaselt eitada. Vene regulaarväed ei rünnanud Ukrainat massiliselt isegi siis, kui Venemaa seotus oli selge igaühele, kes viitsis asjale tähelepanu pöörata. Isegi Putin teab, et selline tegevus ei lähe läbi.
Venelased on agressiivsed ja vaenulikud, kuid nad pole segased: Venemaa kindralstaap on liiga teadlik sellest, et konventsionaalses sõjas NATO-ga oleksid nad lootusetult kehvas seisus ning just tavapärast sõda oleksid nad sunnitud pidama, kui avalikult sõjalised jõud Baltimaadesse saadaksid. Mis tahes Balti konflikti puhul oleks Vene sõjaväe eesmärk takistada NATO artikli V garanteerimist või seda märkimisväärselt edasi lükata. Selle saavutamiseks kasutaksid nad kõiki maskirovka võimalusi, mida nad rakendasid suurepäraste tulemustega nii Krimmis kui ka Donbasis.
See tähendab, et Balti riigid peavad ühiselt keskenduma ühele ainsale teemale – piirikaitsele.
Mis tahes hüpoteetilise Baltimaade vastu suunatud Vene rünnaku edu või ebaedu sõltub sellest, kas Venemaal õnnestub tekitada Balti riikidega jagatud piiril korratust, segadust ja kaost. Moskva saab suure hulga eriüksusi regiooni toimetada ja enne NATO tegutsema hakkamist soovitud olukorra tekitada ainult siis, kui piir on vastava riigi valitsuse kontrolli alt väljas.
Just seepärast peavad Balti riigid suunama kõik lisaressursid sellesse, et suurendada Venemaaga jagatud piiri turvalisust, ja jätma ehk ka veidi lisavahendeid vastuluure jaoks. Lihtsalt tara ehitamisest ei piisa), tuleb kindlustada, et Leedu, Läti ja Eesti valitsusel on tugevad ja mitmetasandilised süsteemid, millega saaks tagada täieliku kontrolli piiri üle.
Seda on lihtsam öelda kui teha. „Piirikaitse” kõlab igavalt ja rutiinselt, kuid tegu on surmtõsise asjaga. Balti riigid ei peaks üritama oma territooriumilt eemal hoida aeg-ajalt piirile sattuvaid immigrantidest töölisi, mida loodetakse saavutada paljude tänapäeval Euroopas ehitatavate piiritaradega, vaid hea väljaõppega, motiveeritud ja väga tõhusat võõrriigi luureteenistust, mis annab endast parima, et teda ei peatataks. Vene salateenistust oleks väga rumal alahinnata ning sellise piirisüsteemi kavandamine, mis neid kindlalt eemal hoiaks, on vaevaline ja kallis ülesanne.
Balti riigid ei suuda ilmselgelt võita konventsionaalset sõda Venemaaga: nad on liiga väikesed ja kaitsetud. Lisaraha, mida nad sõjaväele kulutavad, võib võrrelda Titanicul tekitoolide ümberpaigutamisega. Baltimaade turvalisus sõltub peamiselt NATO artikli V garanteerimisest. See garantii sõltub aga sellest, et Vene rünnakut Baltimaadele tunnustatakse kiirelt ja asjakohaselt kui Vene rünnakut. Seega on Balti riikidel vaja püüelda esmajoones selle poole, et Venemaa ei saaks nende piire kontrollida, kuna see on eeltingimus seda tüüpi hübriidsõja pidamiseks, mis oleks Moskvale meelepärane.
Vene avantüüride vastu on vaja võtta lisameetmeid, kuid piiratud ja väheseid ressursse oleks targem kasutada piiripunktide tugevdamiseks, võrgukaamerate ostmiseks ja isegi tarade ehitamiseks, selle asemel et osta tanke ja suurendada vägesid.
Materjal kuulub Forbes Eestile.
