Riemerite perekond ehitas kõnealuse majaga samasse kvartalisse kokku kaheksa üürimaja, mis on kõik Lenderi-tüüpi kahekorruselised puitelamud. Kui enamasti rajati neid, projekteerimiskontorit omanud Tallinna linnapea Voldemar Lenderi järgi nime saanud pisikeste korteritega majakesi töölisagulitesse, siis sama-aegselt ehitasid jõukamad linnakodanikud kesklinna ja Kadriorgu sama tüüpi, kuid suurte korteritega elamuid, mis olid tihti dekoreeritud, avarate trepikodade ja luksuslikuma siseviimistlusega.

Niisugusena rajati ka jutuks olev maja, mille renoveerimistööde käigus taastatakse endisaegne hiilgus. Välisviimistluses rakendatakse säästliku renoveerimise põhimõtteid, mis tähendab, et taastatakse nii palju kui võimalik ja uue rajamisel tehakse kõik originaalilähedaselt. Hoone puidust välisvooder värvitakse, pitsilised aknakarniisid ja muud vanaaegsed detailid osalt taastatakse, osalt kopeeritakse (kui vanade seisund on taastamiseks liiga halb). Katus, vihmaveerennid, aknaalused ja karniisikatted valmistatakse käsitööna valtsplekist nii, nagu see oli ka tsaariajal. Aknad ja uksed taastatakse originaalide koopiatena.

Ka siseviimistluses kasutatakse töövõtteid ja materjale, nagu need olid möödunud sajandi esimesel poolel. Näiteks on laudseinad korterites kaetud roomattidega, mis on omakorda viimistletud lubikrohviga. Põrandad on kaetud laiade laudadega. Kus vähegi võimalik, on kasutatud naturaalseid materjale.

Maja renoveerimise käigus võetakse eluruumidena kasutusele ka katusekorrus, kuhu laienevad teise korruse korterid. Hoovi tuleb 7 parkimiskohta, rajatakse grillhoone ja lillepeenrad koos istepinkidega ning istutatakse hekid. Juba praegu on hoov tõeliselt hubane oma saja-aastase kõrghaljastuse, muru, privaatsete nurgakeste ja jalutusteedega.