Geenivaramu aitab riigil raviraha säästa


Geenivaramu aitab riigil raviraha säästa
Geenivaramu hoidla tehnik Atso-Heinar Jõks askeldab tünni juures, milles lämmastiku abil geeniproove säilitatakse.Leonid Nikolajev

Geenivaramu viis Eesti eile sammu võrra lä­hemale personaal­meditsiini ajastule.

Järgmise viie aasta jooksul geenivaramus toimuv teadustöö võib aidata Eesti riigil tulevikus kokku hoida väga suure hulga raha, mida saab inimeste ravimise asemel kasutada haiguste ennetamiseks, loodab sotsiaalminister Hanno Pevkur. Minister oli eile üks kuuest Tartu ülikooli või riigijuhtimisega seotud geenidoonorist, kes said rahvuslikku geenipanka   paar milliliitrit verd jätta. Kuivõrd haige või terve sotsiaalminister või samal ajal kõrvaltoas geeniprooviks tarvilikku verd andnud Tõnis Lukas on, ei saa nad teada tõenäoliselt enne viit-kuut aastat.

Geenivaramu juht professor Andres Metspalu ütles, et eilsega sai läbi üks kõige närvesöövamaid ja keerulisemaid etappe geenipanga ajaloos. Kokku kogusid geenivaramu töötajad ja perearstid ligi kümne aasta jooksul geeniandmeid 50 000 inimeselt.

Kuid töö ei lõpe, pigem on eilne päev vahefiniš. Et kõik doonorid saaksid oma haigusriskide  kohta informatsiooni, kulub geenivaramul veel viis-kuus aastat.

Juba lähiajal kavatseb geenivaramu ühes Tartu ülikooliga käivitada doktoriõppes genoomika õppesuuna ja asuda ka koordineerima arstide täiendusõpet. Nimelt on Metspalul soov, et nii nagu praegu saavad arstid kasutada röntgenit või EKG-d, võiksid perearstid tulevikus ühe võimalusena paluda ka patsiendi geenianalüüsi.

Seotud lood:

Pevkuri arvates on geenivaramul väga praktiline väljund teel personaalse meditsiini poole. See tähendab, et inimesi ravitakse juba enne haigestumist. Lihtsamalt öeldes võimaldavad siis geeniproovid anda igale inimesele informatsiooni, milliste haiguste ennetamisega peaks tegelema.

„Mida rohkem me haiguste ennetamisega tegeleme, seda vähem on meil otseseid aktiivravikulusid. Aktiivravikulud on aga kõige kallimad,” selgitas Pevkur.

Eesti on üks esimesi riike, milles on suudetud kokku koguda piisavalt esinduslik geeniproovide hulk. Metspalu sõnul nimetatakse piisavalt populatsioonipõhiseks geenipangaks kogu, milles on vähemalt viie protsendi elanikkonna geeniproovid. Eesti puhul on selleks just ligi 50 000 geeniproovi ja seega on varamu ravimifirmadele väga atraktiivne.

Lukas kartis geeniproovi anda

•• Haridus- ja teadusminister Tõ­nis Lukas on ametlikult 50 000. geenidoonor. Kuigi minister Lukas oli esimese geenivaramu nõukogu koosseisu liige, ei usaldanud ta toona oma proovi anda.

•• „Olen olemuselt konservatiiv ja võib-olla ka pikaajalise toimega,” püüdis Lukas tagamaid avada. Ministri sõnul on ta aga nüüdseks aru saanud, et mingit ohtu gee­niproovi andmisega ei kaasne.

•• Geenivaramu juht Andres Metspalu rahustas geenidoono­reid. „Andmed on väga hästi turvatud. Andmeid töötlevad arvutid pole võrgus, hoidlal puuduvad aknad ja sinna kõrvalised isikud ei pääse,” lisas Metspalu. Mis puu­dutab välismaiseid ravimifirmasid ja teadlasi, kellele Eesti inimeste geene analüüsida antakse, siis need otsused tuleb langetada va­litsusel ja geenivaramu eetika­komiteel.

•• Ajaloost on aga teada juhtum, kus Eesti riik on kirikuraamatute digiteerimise usaldanud mormoonidele, kes saadud andmestiku järgi surnuid ristivad. Toonast otsust on põhjendatud väitega, et nii sai kulusid kokku hoida. Geenide analüüs on samuti kulukas. Metspalu sõnul pole aga „riski poegagi”, et kulude optimeerimise eesmärgil geeniproove asutaks levitama.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare