Ettevõtete seas on annetanute arv küll mõnevõrra kasvanud, kuid summad seevastu vähenenud.

Ärilehega rääkinud ettevõtjate kinnitusel on heategevusse panustamine nende jaoks üsna loomulik, kuid nagu üks mees nad enda nime leheveergudel näha ei soovi, sest peavad siirast head tegemise reklaamimist ebaeetiliseks.

„Mul on elus väga hästi läinud. Olen selleks ise palju teinud, aga ka õnnefaktor on oluline olnud. Ma olen tänulik. Ja on loomulik, kui annan osa teenitust ära. Tegelikult ei ole elus õnnelik olemiseks väga palju tarvis,” tunnistab neist üks. Küll kinnitatakse, et Eesti inimene on heategevusaldis ning usutakse, et meie tippärimeeste ja -naiste aastased annetused ei jää Barack Obamale alla. Viimane andis aastatel 2009–2015 Forbesi andmetel heategevuseks enam kui miljon dollarit.

„Valime küll EKRE-t ja kakleme kõrtsis, aga oma olemuselt oleme siiski head inimesed ja tahame teisi aidata,” lausus üks ettevõtja eestlaste üldise suhtumise kohta, lisades, et oma ettevõtete kaudu kellegi toetamist ei saa pidada heategevuseks. „Heategevus on ikka see, mille sa käid välja pärast tulumaksu tasumist,” lausus ta.

„Eesti inimene on valmis annetama,” kinnitas eestimaalaste annetuste edetabeli esikoha, SOS Lasteküla Eesti ühingu välissponsorluse koordinaator Hanna Jäe, kelle sõnul muutuvad meie inimesed järjest teadlikumaks ning panustavad oma aega, et uurida, kuhu ja mille jaoks nende raha läheb. Jäe sõnul soovivad paljud heategijad jääda anonüümseks.

Eestimaalaste annetuste edetabelis ühe populaarsema, Hille Tänavsuu Vähiravifondi „Kingitud elu” asutaja Toivo Tänavsuu tõdeb, et nende fondil ei ole palju suurettevõtjatest annetajaid. Vähiravifondi toetab näiteks energeetikaaettevõtja Kristjan Rahu, kelle antud 100 000 eurost fond enam kui neli aastat tagasi alguse sai. „Suur-suur enamus on väikeannetajad, lihtsad inimesed, tüüpiline toetaja on keskklassi pereema,” ütles Tänavsuu , lisades, et suurärimeestel on oma väljakujunenud teemad, kuhu nad raha annavad ning mille juures püsivad. Fond ei ole suurärimeeste poole toetuse saamiseks ka pöördunud. Pigem on kohtutud kaubanduskeskustes rahakogumisaktsioonide ajal. „Oleme poes kohtunud ja siis nad kümme eurot annavad,” lausus Tänavsuu.

Paar aastat tagasi saatis ta kirja riigikogu liikmetele ning kutsus neid püsiannetajateks, kuid mitte eriti tulemuslikult – vaid paar neist on aeg-ajalt toetanud.