Tema optimism rajanes ühelt poolt järgmisel lihtsal võrrandil MV = PQ, kus M on ringluses olev rahamass, V raha ringluskiirus, P hinnatase ja Q reaaltoodang, ning teiselt poolt tõsiasjal, et 1920-ndatel aastatel ei kaasnenud rahamassi kiire kasvuga hindade tõusu. Tõepoolest, ajavahemikul 1923 – 1929 kasvas rahapakkumine (M2) USA-s keskmiselt 9,2 protsenti aastas, ent sisemajanduse kogutoodangu (SKT) deflaatoriga mõõdetud keskmine inflatsioonimäär oli samal perioodil võrdne nulliga. Võrdluseks nii palju, et perioodil 2006 on USA M2 kasvanud keskmiselt 6,8 protsenti aastas ning keskmine inflatsioon (taas SKT deflaatori järgi) on olnud 2,5 protsenti.
Fisheri võrrandi järgi oleks rahamassi kasvuga pidanud kaasnema hinnataseme proportsionaalne kasv, et seda aga ei juhtunud, siis järeldas ta, et 1920-ndate aastate majanduskasvu vedasid n-ö reaalsed tegurid (oluliste tehnoloogiliste läbimurretega kaasnenud ostujõu kasv) – selge see, et kui reaaltoodang kasvab (rahakulutamisvõimalused avarduvad), siis on hinnataseme säilitamiseks vaja ringlusse anda ka rohkem raha.

Juba alates 1924. aastast olevat aga Viini Kreditanstaltist mööda jalutanud Ludvig von Mises pidanud iga kord vajalikuks mainida: „Sellest tuleb üks suur pauk.” Erinevalt Fisherist pidas Mises üldise hinnataseme mõistet eksitavaks. Suhtelise hindade suunavat rolli oluliseks pidava austria koolkonna esindaja Misese järgi tähendab ühest hinnatasemest rääkimine majandusteaduse põhiprobleemi olematuks oletamist – ühe suhtelise hinna jaoks on ju vaja vähemalt kahte kaupa.

Kõige lihtsamal juhul tuleks Misese arvates vahet teha kapitali- ning tarbekaupade vahel. Misese järgi mõjutab krediiditsükli esimestes faasides toimuv rahamassi kiire kasv eelkõige kapitalikaupade hindu. Et mitmesuguste varade hinnad aga tavalistesse hinnaindeksitesse ei kuulu, siis ongi inflatsioon sel perioodil tavaliselt nähtamatu. Kapitalikaupade kiire hinnatõus toob endaga kaasa neid kaupu tootvate tööstusharude laienemise. Hoogne investeerimistegevus nõuab aga järjest enam reaalseid sääste, mis saavad aga lõppude-lõpuks tekkida vaid jooksva tarbimise arvel (kuigi tsükli alguses võib paista, et samaaegselt on võimalik nii rohkem tarbida kui ka investeerida).

Kui siis ühel hetkel selgub, et inimeste säästmisvalmidus on siiski esialgselt uljalt eeldatust väiksem, jooksevad paljud investeerimisprojektid kinni ning põhjustavad majandusraskusi nii elujõuetutesse ettevõtmistesse raha paigutanud ettevõtetes kui ka neid rahastanud pankades. Järgnev krediidikitsikus juhatab sisse tsükli langusfaasi, mida iseloomustab Fisheri võrrandi vasaku poole kokkutõmbumisest tingitud parema poole vähenemine, s.o hinnataseme ja reaaltoodangu kahanemine.

Ajutiselt võib neid raskusi küll uute rahasüstidega edasi lükata, kuid põhiprobleemi – valede investeeringute tagajärgede likvideerimise – vastu aitab ainult aeg, mis toob paraku kaasa ka ekslikest otsustest põhjustatud ahenenud tarbimisvõimalused ja kehvad kasvuväljavaated. Millest järeldub muuhulgas ka see, et odava rahaga kohanemise edasilükkamine üksnes võimendab lõplikku lahendamist vajavaid probleeme ning muudab varem või hiljem saabuva surutise vaid seda tugevamaks.