Hardo Pajula: Udune kiirtee
Majandusteadus s.o majandusseadusi „avastav” ja formuleeriv teadusharu tungis teiste teaduste nooblisse perre pärast Teist maailmasõda. Tõsi küll, loodusteadlased vaatavad uustulnukat siiani võõristavalt, ent majandusteadlased piidlevad omakorda teisi ühiskonnateadlasi sama kõõrdis pilguga.
Esimesed katsed majandusteadusest täppisteadust arendada tehti juba 1870-ndatel aastatel toimunud marginalistliku revolutsiooni käigus. Et marginalistlik (ehk piiripealne) lähenemine uurib sisuliselt ühe muutuja väikese muutuse mõju teisele muutujale, siis sai selle peamiseks loomulikuks töövahendiks diferentsiaalarvutus ning seni pigem romaane meenutanud majandusteaduslikud teosed muutusid aegamööda üha enam matemaatikaõpikute sarnaseks.
Otsustav läbimurre „matemaatilise füüsika karmi ilu” poole leidis aset 1947. aastal, mil nägi päevavalgust Paul Samuelsoni "Majandusanalüüsi alused"*. Koos selle teosega sündinud matemaatiline (või neoklassikaline) ökonoomika meenutab oma loogilise sidususe, läbimõelduse, elegantsuse ja täpsuse poolest tõepoolest teoreetilist füüsikat, kus suur hulk tema kujundivaramust ka laenatud on. Kõik, kes aktsepteerivad matemaatilise ökonoomika alusoletusi peavad leppima ka selle järeldustega, sest kõik vahepealsed sammud on kooskõlas mõtlemise üldtunnustatud seadustega.
Et kõik aga nende järeldustega sugugi leppida ei taha (ja neid on raske süüdistada), siis keskendavad kriitikud oma põhitähelepanu neoklassikalise teooria aluseks olevatele oletustele. Majandusteaduse põhioletuse kohaselt oskavad inimesed igal hetkel reastada kõikvõimalikud tegevusalternatiivid (majandusteadlaste salakeeles: teavad oma heaolufunktsiooni).
Ent „kui valiva inimese heaolufunktsioon on eelnevalt täielikult määratletud, muutub valik puhtmehhaaniliseks … Teisest küljest, kui heaolufunktsioon ei ole täielikult määratletud, muutub valik tõeliseks ja otsustest saavad prognoosimatud mentaalsed sündmused. Kui ma tean, mida ma tahan, võib arvuti minu eest teha kõik mu valikud. Kui ma ei tea, mida ma tahan, ei suuda ükski arvuti mu heaolufunktsiooni tuletada, sest seda pole tegelikult olemas … Vahe on sama, kui sõita autoga selgel või udusel kiirteel. Selgel teel kaob majandus- ja inseneriteaduse erinevus,” kirjutab 1986. aasta Nobeli majandusauhinna laureaat James Buchanan**.
Kuigi ohtrate kreeka tähtedega ja muu matemaatilise sigri-migriga ülekülvatud leheküljed näevad tõepoolest palju „teaduslikumad” välja kui esseistlikud sõnajorud, võib lõpliku hinnangu andmisel kasu olla liiklusõnnetuste statistikast. See ütleb aga, et udusel kiirteel võib iseteadliku naeratuse saatel valitud vale sõidukiirus eriti valusalt kätte maksta.
* Paul Samuelson, "Foundations of Economic Analysis"
** James Buchanan, "What Should Economists Do?"
