Esiteks peame endale aru andma, et küsimused sellest, kas praegusele Eesti ettevõtete maksustamise süsteemile üleminek oli otstarbekohane või mitte ning küsimus selle muutmise otstarbekusest, on küllaltki erinevad küsimused, kuid et vastus teisele küsimusele sõltub olulisel määral vastusest esimesele.

Kõigepealt peame tunnistama, et esimesele küsimusele meil täiesti argumenteeritud vastust anda ei ole võimalik. Oleme siin jäänud peamiselt emotsioonide või küllalt primitiivsete tagasivaatavate analüüside tasemele.

Ainukese enam-vähem tõsiselt võetava vastuse küsimusele, kas Eesti ettevõtete tulumaksustamise uuele korrale üleminekust võitis või kaotas, oleme saanud Praxise rahandusministeeriumi tellimusel mõni aasta tagasi tehtud uuringust.

Selle uuringu tulemust võiks lühidalt resümeerida järgmiselt. Kasumi maksustamise korra muutmine muutis ettevõtete aruandluse tunduvalt ausamaks (see oli kindel pluss), aitas mõnevõrra kaasa ettevõtete kriisikindlusele ega olnud keskpikas perspektiivis kahjulik riigitulude laekumisele.

Lisaks sellele on vaieldamatu, et enamikule Eestis tegutsevatest ettevõtjatest selline kasumi maksustamise kord meeldib, ning et ka on selliseid ettevõtjaid, kelle motiivid Eestis tegutsemiseks kaovad, kui praegune kasumi maksustamise kord asendatakse traditsioonilisega. Uuritud on mõnevõrra tulumaksureformi mõju ettevõtlusele, aga mitte Eestile tervikuna. Ka ei piisa vettpidavate järelduste tegemiseks üksnes kahe alternatiivi võrdlemisest.

Seega ei tähenda ülaltoodu üldsegi seda, et sellise ettevõtte tulude maksustamine korra jätkamine oleks Eestile kasuks või isegi neutraalse mõjuga ka tulevikus, et see oleks üldse võimalik. Senise korra säilitamise poolt räägivad minu arust järgmised asjaolud.

Esiteks ei tohi nii põhimõttelistes küsimustes liigset ebastabiilsust tekitada. Selles mõttes oli Eesti unikaalne tulumaksureform Euroopa Liitu astumise kontekstis juba iseenesest vägagi riskantne samm. Aga edasi-tagasi käigu andmine maksubaasi ja maksustamise põhimõtete küsimuses tosina aasta jooksul on selgelt majanduskeskkonda destabiliseeriv.

Teiseks on jaotamata kasumi mittemaksustamine kujunenud Eesti ettevõtluskeskkonna kuvandi oluliseks, kui mitte kõige olulisemaks, meid teisteks eristavaks elemendiks.

Kolmandaks tuleb kasumi maksustamise korral arvestada ettevõtjate õiguspärase ootuse rikkumisest tingitud tagajärgedega.

Neljandaks aga ka sellega, et tegelik riigitulude laekumise suurenemine tingitult ettevõtete tulude maksustamise korra muutmisest võib osutuda tunduvalt väiksemaks kui loodetakse.

Korra muutmise poolt räägivad peamiselt kaks asjaolu. Esiteks asjaolu, et praeguse korra puhul kaotab Eesti jaotamata kasumi maksustamata jätmise tõttu ilmselt enam, kui ta võidab meie kasumi maksustamise korrast motiveeritud uutest investeeringutest.

Teiseks peame arvestama ka sellega, et räägitagu praegu mida tahes, toovad rahaliidu päästmise vajadusest sündivad pangandus- ja fiskaalliit endaga üsna pea kaasa ka maksubaaside ühtlustamise. See aga tähendab väga suure tõenäosusega seda, et Eesti peab oma ettevõtete tulumaksustamise põhimõtteid muutma hakkama. Liiati kui arvestada seda, et meie ettevõtete tulumaksustamise põhimõtteid aegade jooksul pidanud Euroopa tulevikuga kokkusobimatuteks just paljud Saksa poliitikud.

Seega on minu arvates aeg hakata avalikult arutlema selle üle, kuidas me saaksime kõige valutumalt ja endale kasulikumalt oma ettevõtete maksustamise põhimõtteid ülejäänud Euroopaga ühtlustada. Arvutama, mida me seejuures võidame või kaotame. Ilma selleta ju otsuseid langetada ei tohiks. Pole ju keegi meist selgeltnägija.

Kõige halvem aga oleks see, kui elu sunniks meid tulude maksustamise korda muutma nii, et need, kes sellest kõige rohkem mõjutatud saavad olema, need on ettevõtjad, kuulevad muutustest ilma, et neid nendega läbi arutatud oleks.