Kuivõrd on üsna tõenäoline, et suur osa kriisist, kokkuhoiupoliitikast ning karmidest kokkuhoiumeetmetest hoolimata järjest enam kasvavast võlakoormast väsinud ja Euroopa institutsioonidesse usu kaotanud kreeklastest ütlevad referendumil Euroopa pakutud tegevuspaketile „ei“, huvitab meid ennekõike see, milline võiks selle „ei“ mõju meile. Nii vahetu kui ka pikemaajalisem mõju.

Paraku on selle keerulise asja juures enamvähem selge vaid üks: vahetu ja otsene Kreekas toimuva mõju Eesti majandusele saab tõenäoliselt olema üsna tühine. Kreeka ei kuulu meie kõige tähtsamate kaubanduspartnerite hulka. Loomulikult ei tähenda see aga, et mistahes areng Kreekas ei võiks mõnele Eesti äriettevõttele ka otseselt saatuslikuks saada.

Teine koht, kus Kreekas toimuv ja Eesti rahalised huvid seotud on - Eesti ümmarguselt 360 miljoni euro ulatuses Kreekale antud garantiid ja laenud, mille saatus on vahetult seotud Kreeka suutlikkusega majanduslikult jalule tõusta.

Kuid ei maksa rutata seda summat kohe täies ulatuses korstnasse kirjutama. Esiteks on meil selle raha korstnasse kirjutamisega aega 2022 aastani ja selle aja jooksul võib nii mõndagi muutuda. Teiseks ei usu ma aga üldsegi seda, et Euroopa riigid soostuvad Eesti ümmarguselt 360 miljonist peaaegu tuhat korda suuremat kogust maksumaksjate raha niisama lõdvalt korstnasse kirjutama.

Muuseas, ka Kreeka praegused võimud kinnitavad järjekindlalt, et nemad ei kavatse üldse Euroopa maksumaksjatele võlgu jääda ja nad peavad eelmise valitsuse kõige suuremaks veaks just seda, et eravõlad valitsuste võlgadeks ümber vahetati. Kuidas aga Kreeka seda põhimõtet järgida suudab, jääb mulle arusaamatuks, kuivõrd nüüd on lõviosa Kreeka riigivõlast just võlg valitsustele.

Kui „ei“ otseste mõjudega Eestile on asi enamvähem selge, siis kaudsete mõjude hindamine on tunduvalt keerulisem. Võib küll nõustuda kinnitustega, et nii pangad kui ka muud institutsioonid ja ettevõtjad on Grexitiga seotud riskid oma tegevusplaanides juba arvesse võtnud ning institutsioonid ja ärimaailm on võimalikuks krahhiks Kreekas nüüd tunduvalt paremini ette valmistatud kui mõned aastad tagasi. Kuid turg ja selle meeleolud ning mis seal salata, ka spekulantide huvid ja jõud on üpris ettearvamatud. Päris kindel võib olla üksnes selles, et kreeklaste „ei-le“ nad reageerimata ei jäta. Samuti ei jää „ei“ mõjust puutumata ka euro ja teiste valuutade vahetuskurss.

Aga see, kui suureks ja kui kauaks see mõju ja turbulents püsima jääb, sõltub edaspidi juba mitte niivõrd majandusest kui poliitikast ja poliitikutest.

Kui kreeklaste „ei-ga“ ei kaasne suuremaid poliitilisi vigu või ekstsesse, võib eeldada, et ka kaudsed mõjud Eestile jäävad suhteliselt tagasihoidlikuks ja lühiajaliseks. Kui aga „ei“ toob kaasa pikemaajalise poliitilise turbulentsi, võib see häirida Euroopa majanduse alanud taastumist ja eurotsooni täiustamist ning seeläbi avaldada kestvat negatiivset mõju meie käekäigule.