Kui vaatame Eesti keskmist aastainflatsiooni alates taasiseseisvumisest, arvan tunnetuslikult, et oleme Euroopas kas absoluutsed rekordiomanikud või sellele väga lähedal. Meiesugusel nanoriigil Euroopa äärealal ongi raske inflatsiooniga võidelda. Parim viis kohaliku inflatsiooniga hakkama saada on pensionifondide seisukohast portfelli arvestatava osa investeerimine kohalikesse varadesse nt kinnisvara, metsamaa, infrastruktuuriettevõtted, jne.

Ma ei tahaks pensionifonde ajaloolise tootluse baasil kuidagi materdada, sest muutused paremuse suunas minu arust juba toimuvad. Me Finance Estoniaga oleme juba paar aastat edastanud sõnumit, et Eesti pensioniraha võiks kohalikul turul aktiivsemalt osalema hakata. Optiliselt tundus meie pensionivarade allokatsioonipilt mõne aasta eest pehmelt öeldes jabur. Osad fondid olid näiteks sellise struktuuriga, mille kaudu ei olnud praktiliselt võimalik siia investeerida, sest nende standardile vastavate instrumentide valik Eestis oli väga piiratud.

Finance Estonia algatusest näib olevat kasu olnud, sest viimase aasta jooksul on suhtumine selgelt muutunud, pensionifondid otsivad täna aktiivselt võimalusi, et kohalikule turule investeerida. Ka otsustusõigus kohalike pensionifondide varade kohalikule turule investeerimiseks on siia tagasi tulemas.

Mis puudutab fonditasusid, tuleb siin igasuguseid võrdlusi tehes olla ettevaatlik, muidu on oht demagoogitsema hakata. Mida väiksem on hallatav varade baas, seda proportsionaalselt suuremad on haldamiseks tehtavad kulud. Enamikes arenenud Euroopa riikides on tasud võib-olla tõesti madalamad kui meil, aga ka pensionivarad per capita on kordades, kui mitte kümnetes kordades suuremad kui Eestis. Ma olen ka tauniv katsete suhtes professionaalsete nõustajate tasusid riiklikult kärpida ja seeläbi poliitilist profiiti lõigata.

Eesti pensionivarade kesise tootluse põhjuseks ei ole kõrged tasud, põhjus on olnud hoopis pensionifondide ülereguleeritus, eriti peale 2008-2009 kriisi. Ka kohalike investeerimisvõimaluste ignoreerimine, kui nii võib öelda, on sellest reguleerituse ooperist pärit.

Mina vähendakski teise samba reguleeritust, s.h. võimaldaks märksa suuremas osas investeerida ebalikviidsetesse varadesse, sest Eesti varad ongi ebalikviidsed. Töösolevad muudatused investeerimisfondide seaduses võimaldab fondidel senisest rohkem investeerida kinnisvarasse. Miks ei võiks luua raamistiku kinniste või pool-kinniste II samba fondide käivitamiseks, mida saab vahetada viie või kümne aasta tagant? See aitaks Eesti pensioniraha investeerida pikaajaliselt mittenoteeritud ja pika iseloomuga varadesse, nt. infrastruktuuri, mis oma riski ja tulususe profiililt sobivad pensionifondi portfelli nagu rusikas silmaauku.

Muudaks ära ka seaduse, et kolm korda aastas saab fondi vahetada. Inimesed vaatavad lühiajalist tootlust ja siis arvavadki, et nad peavad fondist fondi hüppama, mis paraku on suhteliselt kallis tegevus. Riik võiks tuua börsile ka oma parimad firmad, eeskätt Eesti Energia, Eleringi ja Tallinna Sadama ning teeks riigi võlakirja.

Need sammud annaks ühest küljest pensionirahale otseselt sobilikke investeerimisinstrumente juurde, kuid palju suurem efekt oleks kohaliku börsi ja võlakirjaturu taaselustamisel, mis on muuhulgas vajalik ka pensionivara kasvatamiseks.