Hiidlased on kalatehase jätkus lootust kaotamas

Ajal, mil ettevõtjad kurdavad kaadrinappuse üle ja töölisi on raske leida, istub sadakond Hiiumaa kalatehase töötajad kodus. Imedesse enam ei usuta.

Neljapäeva pärastlõunane Kõrgessaare, hiidlastele kunagise siidivabriku järgi Viskoosa, on palav ja suhteliselt vaikne. Suurte majade vahel sebib põngerjaid, jalgrattaga kihutav pisike piiga laulab valjusti: “Rong see sõitis tsuhh-tsuhh-tsuhh.” On ju suvi ja lapsed on rõõmsad. Aga täiskasvanud?

Elatakse säästudest

Endised kalatehase töötajad oleksid nõus töötama ka miinimumpalga eest, peaasi, et oleks midagigi teha. Ent Kõrgessaare suurim tööandja kalatehas seisab juba märtsikuust ning lootus, et seal taas kalu vardasse ajama ja karpi panema hakatakse, on sisuliselt nullilähedane. Juuni lõpus kirjutasid töölised, neist suurem osa naised, avalduse kahe kuu pikkuseks palgata puhkuseks. Kui need kuud lahendust ei too, on poolteist aastat tagasi pankrotti läinud AS-i Dagotar järglane OÜ Hiiu Kalatööstus sunnitud ettevõtte likvideerima.

“Kõik on mustas masenduses,” kostab Elga Haudsaar, üks sajast kojusunnitust, kel sel suvel saanuks tehases töötatud 17 aastat. Päevi täidab Elga tütretütre Kasandra hoidmisega – tütar ise töötab Nurstes valgustitsehhis ja toetab jõudumööda ka vanemaid.

“Midagi erilist loota ja oodata pole,” arvab Elga ega usu, et tehas tööle hakkaks. Tegelikult on kõige raskem aeg ilmselt alles ees, möönab naine, sest märtsist maini maksis ettevõte ju kodusistumise eest miinimumtasu, juunis oldi korralisel puhkusel ning saadi mingigi sissetulek. Tõsi küll, maikuu palk on veel maksmata. “Elame säästudest,” tõdeb naine.

Kalatehase juhataja Eve Kark on praegu lihtöölistega võrreldes eelistatud seisus. Tal on veel põhjust hommikuti tehaseväravast sisse astuda, kuigi kalaga pole temalgi enam tegemist. Eve korjab hoopis tehase pealt vanametalli, mida ettevõte võlgade katteks müüb. Tööl on veel ka valvurid ja paberitöö tegijad, kes istuvad Kärdla kontoris. Kokku on neid kümmekond.

Konservidele pole turgu

“Selge see, et me kõik tahaks siin tööd teha, isegi väikese palga eest,” ohkab Eve. “Nelikümmend aastat on siin kalatööstus olnud, inimesed on selle peal üles kasvanud.” Aga kui konservidele turgu pole, siis milleks punnitada, nendib ta.

Sellegipoolest pole naine lootust kaotanud: “Kui peaks juhtuma ime ja turg läheks lahti…”

Seevastu Silja Põllu, kes askeldab oma õele kuuluvas kasutatud riiete äris, ütleb, et ei julge enam millelegi loota. “Oleks, et esimest korda, aga juba teist,” ütleb ta. “Lootus hakkab kaduma. Aga äkki siiski?”

Kusagile kaugemale tööle minna pole Siljal võimalik, laps on väike, kõigest nelja-aastane. Kel aga vähegi võimalik, ikka lähevad, teab ta. Siljagi täiskasvanud tütar, kes oli samuti kalatööstuses ametis, kolis Haapsallu, sai seal kohe tööd ja elab praegu sõbranna juures. “Noored, kel võimalust on, lahkuvad,” tõdeb Silja.

Viiel kalatehase inimesel on kaheks nädalaks tööd Nurstes asuvas valgustitööstuses Liisbet Tukat, kuhu nad sõidavad kambakesi ühe autoga, jagades bensiiniraha – igaüks 25 krooni päev – omavahel ära. Kas nad saavad Liisbetis ka pikemalt palgale jääda, seda seal töötav Maive ei tea. Kahe nädala pärast algab ettevõttes kollektiivpuhkus ja pärast seda lubati öelda. Ehk neil veab?

Pankrotiteatega oodatakse veel kaks kuud

•• Hiiu kalatööstuse juhataja Agu Laanemets märgib, et ilmselt ei jää midagi muud üle, kui kahe kuu pärast pankrot välja kuulutada. Varem pole seda mõtet teha, sest siis poleks töölistel töötukindlustushüvitiseks vajalikku staaÏi. Nii kaua püüab ettevõte vältida oma võlakoorma kasvu – Hansapangale ollakse võlgu 20 miljonit ja maksuametile 1,5 miljonit krooni. Sestap palutigi inimestel kaheks kuuks palgata puhkuse avaldus kirjutada.

•• “Äris ainuüksi tahtejõust ei piisa, õnne peab ka olema,” märgib Laanemets olukorda iseloomustades. Kalatehase jaoks läks asi nutuseks selle aasta algul, mil Ukraina tõstis imporditavate kalakonservide maksu ning müük sinna katkes.

•• Ka siseturu jaoks tootmine on välistatud, sest liinimahud on Eesti jaoks liiga suured. “Tootmine on nähtud ette masstoodangule – miljon konservi kuus.”

•• Laanemetsa sõnul soovitakse tehas tervikuna maha müüa. Eraldi müüdi Lehtmas asunud tsehh 10 miljoniga AS-ile Dagöplast.

•• Viru kalatööstuse omanikud Agu Laanemets ja Eduard Kotljarov ostsid perekond Kõuhkna pankrotistunud AS-i Dagotar Kõrgessaare ja Lehtma kalatehase eelmise aasta mais 23,5 miljoni krooni eest. 2004. aasta lõpust seiskunud Kõrgessaare kalatehas hakkas uuesti tööle eelmise aasta juuli lõpus, kuni jäi märtsi algul jälle seisma.