Hiina tõus on jõudnud murdepunkti
Hiina ambitsioonide peamine murekoht on nende finantsvõimekus finantseerida ajaloo üht suurimat investeeringute kava, kirjutab LHV finantsportaal.
Alustuseks ei saa Hiina puhul jätta mainimata, et kuigi sealne majanduskasv on aeglustunud, tuleb Hiinast jätkuvalt kolmandik kogu maailma majanduskasvust. Hiina on suurim turg iPhone’idele, Boeingutele ja Saksa luksusautodele.
Hiina suur rahvaarv tähendab, et riik on suurim turg ettevõtetele ka siis, kui hiinlased säästavad suure osa oma sissetulekutest. Hoolimata suurest sisetarbimisest panevad hiinlased jätkuvalt igast teenitud jüaanist (CNY) pool kõrvale. Kes säästab kinnisvara ostuks, kes tervisekindlustuseks, kes lapse hariduseks, kuid Hiina siseriiklikud säästud moodustavad igal aastal umbes poole riigi SKP-st.
Hiina majapidamiste ja ettevõtete säästud lähevad riigipankadesse, kes suunavad need omakorda edasi mahukatesse investeerimisprojektidesse. Kõrge investeeringute osakaal ongi üks peamine Hiina majanduskasvu iseloomustav eripära. Aasia kontekstis ei ole see midagi uut. Sarnase mudeliga on arenenud ka Jaapan, Lõuna-Korea ja Singapur, kes kõik on suutnud siseriiklikke sääste investeerides üles ehitada maailmatasemel infrastruktuuri, tootmisbaasid ja ekspordivõimekuse.
Ühest küljest on Hiina jõudnud oma senise majandusmudeliga punkti, kus endises mahus ei ole enam võimalik kapitali siseriiklikesse projektidesse nii suurelt paigutada. Kasumlikumad investeeringud on lihtsalt ära tehtud ja iga täiendav investeering tekitab järjest vähem majanduskasvu.
Teisest küljest on Hiina kasvanud piisavalt suureks, et soovib globaalselt oma mõjuvõimu suurendada. Kuna siseriiklikult on neil säästud ja kapital olemas, siis on Hiina hakanud oma ambitsioone realiseerima läbi massilise kapitali paigutuse teistesse riikidesse.
Uue siiditee ehitus käib täie hooga
Hiina välisinvesteeringute keskmes on One Belt One Road (一带一 路) initsiatiiv, mille raames investeeritakse üle triljoni dollari infrastruktuuriprojektidesse, et ühendada Hiinat rohkem Aasia ja Euroopaga. Tegu on nn uue siiditee väljaehitamisega, millega luuakse maad ja merd mööda kaubandusteed Kagu-Aasia, Kesk-Aasia ja Euroopaga, et suurendada Hiina majanduslikku ja poliitilist mõjusfääri nendes regioonides.
Siiditee ehitus on Hiina versioon Marshalli plaanist, mille raames Hiina kapitaliga finantseeritakse kiirteede, sadamate ja raudteede ehitust Aasias, Aafrikas ja Euroopas.
Lühiajaliselt võimaldab see Hiinal eksportida ülesehitatud tootmisvõimsust, mida ei lähe enam senises mahus siseriiklikeks investeeringuteks vaja.
Pikaajaliselt on tegu Hiina mõjuvõimu laiendamisega, et haarata oma kontrolli alla kriitilise tähtsusega kaubateed, suurendada veelgi oma rolli rahvusvahelises kaubanduses ja üles ehitada strateegilised sõjaväebaasid oma kaubateede kaitseks.
Uue siiditee ehitus ei ole Hiina jaoks pelgalt suurte sõnade tegemine või uhke loosung. Hiina on sinna juba läbi arengupankade suunanud sadu miljardeid dollareid ja oktoobris kirjutati siiditee ehituse arengukava ka Hiina kommunistliku partei põhikirja, mis Hiina puhul võrdub põhiseadusega.
Mis võib valesti minna?
Hiina ambitsioonide peamine murekoht on nende finantsvõimekus finantseerida ajaloo üht suurimat investeeringute kava.
Positiivse poole pealt on vähetõenäoline, et Hiinaga juhtub selline kriis nagu me oleme harjunud nägema Kreekas või Argentiinas, kus riigid saavad investeerida ainult seni, kuni välismaised laenuandjad on nõus neid finantseerima. Hiina kasutab investeerimiseks siseriiklikke sääste ja seni kuni need säästud seal püsivad, seda probleemi ei teki.
Hiina majapidamiste säästude kasutamine investeeringute finantseerimiseks ei välista aga panganduskriisi võimalust, kui pankade laenuportfellid kasvavad liiga kiiresti, majanduslanguses lähevad projektid vett vedama ja säästjatel kaob riigipankade suhtes usaldus.
Sellise stsenaariumi puhul on aga peamine küsimus, kuhu Hiina säästjad oma raha panevad? Kapitali ei saa riigist kergelt välja viia. Hiina finantsturud on spekulatiivsed ja vähe arenenud.
Paraku Hiina majapidamistel ja ettevõtetel puudub reaalne alternatiiv suurtele riigipankadele, kuhu triljonite jüaanide (CNY) ulatuses sääste suunata. Seega võime ilmselt eeldada, et Hiina suudab kontrollida massilist kapitali väljavoolu süsteemist, sest inimestel lihtsalt puudub välisturgude näol reaalne alternatiiv, kuhu keerulisemal ajal raha paigutada.
Selle sajandi uus reservvaluuta
Kui Hiina võtab üha tõsisemalt oma kasvavaid ambitsioone, siis on paratamatu, et ka Hiina valuuta tähtsus maailma valuutaturul kasvab. Hiina on juba tõusnud rahvusvahelises kaubavahetuses suurimaks tegijaks. Ajalooliselt on riigid alati ka arveldanud ja hoidnud reserve riigi valuutas, kellele kuulub maailma turgudel suurim mõjuvõim.
Seetõttu eeldame, et ka Hiina jüaani (CNY) roll reservvaluutana on dollari arvelt kasvamas. Ükski impeerium ajaloos ei ole tõeline suurvõim kellegi teise rahakoti pealt. Ka Hiina huvides on tekitada stabiilne ja tugev valuuta, milles kaubanduspartnerid saavad arveldada ja reserve hoida. Hiina suurimate kaubanduspartnerite vahel on jüaan (CNY) tõusnud juba peamiseks arveldusvaluutaks ja usume, et järgmisena hakkab kasvama ka selle tähtsus reservvaluutana.
Hiina jüaani (CNY) tõus on ka üks põhjus, miks me oleme pikaajaliselt ettevaatlikud dollaririski võtmises. Lühiajaliselt võib dollar küll ühe või kahe aasta lõikes kõikuda mõlemas suunas, aga pikaajaliselt näeme, et USA mõjuvõimu kahanemisega on dollari roll maailma majanduses langemas. Tuues jällegi paralleeli ajaloost, siis kui mõttekas oleks olnud panustada 20. sajandi alguses Briti impeeriumi püsimisele, kui oli selge, et jõukus on liikumas teisele poole ookeani?
