Hoiukassadest Euroopa asevalitsejaks: kas Siim Kallas oleks majanduslikult sõltumatu president?
Tartu Riikliku Ülikooli (TRÜ) 1972. aastal rahanduse ja krediidi eriala cum laude või nagu toona öeldi punase diplomiga lõpetanud Kallase esimene töökoht oli ENSV rahandusministeeriumis. Enne ministeeriumisse minekut mahtus Kallase ellu ka kolmeaastane TRÜ aspirandi karjäär, mis siiski ei lõppenud teaduskraadi tegemisega.
Siim Kallase ametlik kodulehekülg ütleb, et ENSV rahandusministeeriumis töötas ta spetsialistina. 1979. aastal sai aga Kallasest esimest korda toonase nomenklatuuri täieõiguslik liige.
Ta määrati NSVL Riiklike Hoiukassade Eesti Vabariikliku Peavalitsuse juhatajaks. Võimalik, et toona 31aastast ambitsioonikat Kallast aitas karjääriredelil upitada kadunud Albert Norak, selleaegne ENSV rahandusminister.
SORVVO ja prokuratuur
Hoiukassa Peavalitsuse juhataja ametikoht tähendas seda, et Kallas juhtis - noorematele lugejatele teadmiseks - kogu ENSV hoiukassade süsteemi. Hoiukassa, kui nii võib öelda, oli algeline 1990ndate aastate alguses loodud pankade eellane. Hoiukassasid oli tihedalt üle Eesti. Kui praegu ei mäletatagi enam väiksemates asulates, milline üks pangakontor välja näeb, siis nõukogude ajal asusid hoiukassad kõikjal.
Hoiukassade Peavalitsuse juhataja ametikohal sai Kallas esimest korda aimu, mis tunne on SORVVO-s käia ülekuulamisel, kirjutada prokuratuuris kirjalikku seletust ja taluda oma alluvuses toimuvaid kriminaalseid kuritarvitusi. Tolleaegsete materjalidega on võimalik tänini riigiarhiivis kõigil huvilistel tutvuda.
Hoiukassade süsteemis oli Kallase juhtimise ajal nii palju jama, et 1986. aasta kevadel suunati Kallas "hoiukassadest" juhataja ametikohalt partei häälekandja Rahva Hääle peatoimetaja asetäitjaks. Ohutum, rahast kaugemale. Kallase kolleegideks said teiste seas kadunud Rein Kaarepere ja Toomas Leito, kes oli ka üks neist, kes andis Kallase uuele ametile EKP Keskkomitees heakskiidu. Lehetöö ei olnud Kallasele vastumeelne, sest iganes on Kallase enda kirjutatud tekste lugenud, peab möönma, et Kallas kirjutab väga sõnaosavalt, õigekeelselt, mõte jookseb loogiliselt.
Rahva Hääle perioodil, 1987. aastal sündis ka ENSV elu pea peale pööranud IME - isemajandava Eesti kontseptsioon. Kallas oli üks neist, kes ei peljanud IME-le kätt alla panna koos Edgar Savisaare, Mikk Titma ja Tiit Madega. Tõsi, padupunases Kallase toimetatud parteihäälekandjas IME tekst ei ilmunud.
Kallase mitmekesine karjäär jätkus 1989. aastal lühiajalise Eesti Ametiühingute Keskliidu juhatuse esimehe ametikohal. Kõigi eestimaalaste teadvusse tõusis Kallas aga ilmselt Eesti Panga presidendiks saades. See juhtus 23. septembril 1991. Kallas tõi Eestisse oma raha, krooni.
Krooni tulekust VEB-i skandaalini
Tõsi, sisulise ja eluliselt olulise töö kroonide kasutusele võtmiseks tegi ära Eesti Panga esimene, 1. jaanuaril 1990. aastal ametisse määratud president Rein Otsason. Esimestel kroonidel - kel need veel alles, kontrollige - on Rein Otsasoni allkiri. Hiljem asendub see Siim Kallase autogrammiga.
Kallase karjäär Eesti Panga presidendina oli sama värvikas nagu tema hoiukassade juhtimise periood. Kallast jääb ilmselt igaveseks saatma nn 10 miljoni USD afäär. 1993. aastal investeeris Villa Paradiso riiklikult Põhja-Eesti Pangalt saadud 10 miljonit dollarit (tollase kursi järgi ca 130 miljonit krooni), sellest saadi tagasi ainult kaks miljonit dollarit. Süüdistus investeeringu ebaõnnestumises esitati ka Siim Kallasele. Kallas ja tema panga-aegne nõunik, tänaseks manalamees Urmas Kaju mõisteti 2000. aastal 10 miljoni dollari afääris õigeks.
Teiseks pangapresidendi ajast kaasnevaks avalikku mällu talletuvaks juhtumiks jääb nn VEB Fondi kaasus. Riiklik VEB Fond asutati riigikogu otsusega 20. jaanuaril 1993 eesmärgiga koondada riiklikku VEB Fondi Põhja-Eesti Aktsiapanga ja Balti Ühispanga nõuded endises NSV Liidu Välismajanduspangas (Внешэкономбанк СССР) külmutatud kontode kohta. Fondi asutajaks olid Eesti Pank ja valitsus. Riikliku VEB Fondi haldajaks oli Eesti Pank Eesti riigi nimel. Fondi loomise algataja oli Eesti Pank eesotsas tolleaegse Kallasega.
Fondi loomisel oli sinna koondatud nõudeid 829 260 870,21 krooni ulatuses (30.03.1993). 2000. aasta novembris oli sertifikaate tagastatud 2 921 899,42 USA dollari, 190 077 Rootsi krooni, 2 936,3 kliiringrubla kood 282 ja 25 119,26 kliiringrubla kood 553 ulatuses.
31. augusti 2000 seisuga on nõuete maht NSV Liidu Välismajanduspanga vastu 341 715 047,75 krooni. 2006. aastaks oli Eesti Panga teatel nõuete maht vähenenud 274,3 miljonile kroonile.
Eesti Panga siseaudiitorid leidsid 2013. aastal avaldatud auditi aruandes, et Eesti Pank oli 1995. aasta 5. aprilli kirjas esitanud VEB pangale Vene äriühingu TSL Internationali kohta valeandmed, mis aitas ettevõttel Venemaal külmutatud kontodelt saada 32,3 miljonit USA dollarit.
VEB pangas külmutatud raha lubas Venemaa hüvitada vaid Venemaa residentidele. Seoses sellega küsis VEB pank 1995. aasta algul Eesti Pangalt andmeid Venemaa residentide nõuete kohta. Vastuseks VEB panga kirjale koostati Eesti Pangas kiri, mille loetelus oli TSL Internationali nõue 32,3 miljonit USA dollarit, kuid tegelikult ettevõttel nõuded puudusid.
Kuidas ja kellele liikus TSL Internationalile väljastatud 32,3 miljonit USD edasi, ei ole teada. Toona puudusid rahapesualased õigusaktid, mis kohustanuks raha liikumise kohta andmeid säilitama. Samuti ei õnnestunud riigikontrollil, kellega uurimiskomisjon koostööd tegi, Venemaalt dokumente saada.
Raha kadus ettekavatsetult
Riigikogu VEB Fondi uurimiskomisjon andis 2014. aasta juunis täiskogule üle oma lõpparuande, milles leidis, et Venemaa Vnešekonombankis (VEB pank) külmutatud kontodelt sai Venemaa residendist TSL International raha kätte Eesti Panga ja Põhja-Eesti Panga toonaste juhtide kaasabil.
"Dokumentide ja ütluste põhjal on selge, et tegemist oli ettekavatsetud ja planeeritud tegevusega, milles osalesid toonased Põhja-Eesti Panga, Eesti Panga ja TSL Internationali võtmeisikud. Selle tulemusel koheldi VEB Fondi võlausaldajaid ebavõrdselt," ütles riigikogu VEB fondi uurimiskomisjoni esimees Rainer Vakra lõpparuande esitlusel.
1994. aastal asutas Siim Kallas koos mõttekaaslastega Reformierakonna. Erakonna ideeliseks aluseks sai Kallase kirjutatud "Kodanike riigi manifest", väga aktuaalne lugemine ka anno 2016.
1994. aastal esitas president Lennart Meri ta riigikogule peaministri kandidaadiks, kuid ta ei suutnud koguda riigikogus piisavalt toetushääli valitsuse moodustamiseks.
1995. aasta märtsis toimunud parlamendivalimistel oli Reformierakond edukas ja pääses valitsusse. Siim Kallasele kuulus seal välisministri portfell. Hilisemates valitsustes on Kallas olnud rahandus- (1999–2002) ja peaminister (2002–2003).
Hüpoteegita korter Rotermannis
Meenutagem, milline oli tol perioodil näiteks peaministri palk. 1997. aasta 1. jaanuarist tõusis peaministri ja riigikohtu esimehe palk 18 900 kroonini. Ministrid hakkasid sama aasta algusest teenima 16 800 krooni.
Kui Kallasest sai 2004. aasta augustis Euroopa Komisjoni asepresident, siis mõistagi kerkis ka Kallase palganumber ja lisandus hulga hüvesid, mida Eesi poliitikas ega riigivalitsemises ei tunta.
Postimees arvutas 2009. aastal, et Kallase kuupalk oli toona 346 279 krooni ehk 22 131 euro. Volinikel on õigus pensionile 65. eluaastast ja pensioni suurus sõltub sellest, kaua volinik ametis on olnud, kuid see ei tohi ületada 70 protsenti põhipalgast.
Ärilehes kirjutasime 2014. aasta märtsis - ajal, mil Kallasest pidi saama Andrus Ansipi järel Eesti uus peaminister -, et Kallas teenis Euroopa Komisjoni asepresidendina 270 370 eurot aastas ehk 22 530 eurot kuus.
Peale selle on eurovolinikele ette nähtud elamise toetus 15 protsenti palgast, päevaraha ja mitmed muud igakuised toetused.
Mäletatavasti ei saanud Kallasest 2014. aastal Eesti uut peaministrit, kuid selge on, ka pärast Euroopa Komisjoni asepresidendi ametist lahkumist ei ole Kallas elanud puuduses.
Kinnistusregistrist selgub, et mullu ostis Siim ja Kristi Kallas kahepeale korteri Rotermanni kvartalis. Korterile ei ole seatud hüpoteeki. Siim Kallase nimel on 2009. aastast ka maja Viimsi vallas, Haabneeme külas.
Kuigi Euroopa Komisjoni volinikud ja asepresidendid täidavad sarnaselt Eesti riigiametnikega majanduslike huvide deklaratsiooni, ei ole see dokument erinevalt Eesti tavadest avalik.
