Hõre bussiliiklus maal suretab külad välja
Kui päevinäinud buss Vahastusse, lõpp-peatusesse jõuab, on Järvamaa Roovere küla elanikul Häili Soomustel kiire Tuule ärisse, sest kodus on leib otsas. “Poole mai pealt lõpetas kauplusauto Rooveresse tuleku, seni viis korda nädalas sõitnud koolibuss ka enam ei liigu – elu on meil siin ilus,” kirus ta.
Hea aeg
55 aastat Rooveres elanud Soomuste mäletab hästi aega, kui Roovere rahvas sai toidu osta kohapealsest kauplusest ja iga päev sõita Juuru kaudu Tallinna.
Bussijuht Mati Aare lisas, et Vahastu ja Roovere taolisi, enda hooleks jäetud külasid teab ta nimetada veelgi. Näiteks kord nädalas sõidab buss Änarisse ja Saueaugule, mida on aga ilmselgelt vähe.
Rapla maavalitsuse haldustalituse juhataja Raivo Kont-Kontson möönis, et mida kaugemale maakonna keskusest, seda harvemaks jääb bussiliiklus. See on aga kindlalt seotud nõudlusega. Liinide arv pole Raplamaal vähenenud. Aastaid tagasi oli maakonnaliine 33, nüüd on neid 32. Liine pole suletud, küll aga on vähenenud busside väljumiste arv. Probleeme tekitavad aga Kont-Kontsoni sõnul kommertsalustel sõitvad kaugliinid. “Kui ärimees tahab, avab liini, tahab, lõpetab tegevuse,” nentis ta.
Kui neli-viis aastat tagasi käis Võrumaal Misso valla Kiviora külas buss paar korda nädalas, siis nüüd mitte niigi palju. “Koolivaheajal buss ei käi ja igaüks peab leidma ise liikumisvõimaluse. Kes sõidab ligi üheksa kilomeetri kaugusele Missosse poodi jalgrattaga või kasutab sõiduautot, õnneks kaks korda nädalas liigub siia kauplusauto,” rääkis Kiviora küla elanik Tiiu Zirk.
Kooliajaks pani vald laste jaoks sõitma bussi, millega ka külarahvas sai vajaduse korral hommikul kell seitse Missosse ja õhtul kell 16 tagasi.
Kiviora külas on 13 suitsu, uusi peresid siia paraku ei koli. Zirk sõnas, et noored inimesed on läinud ära, alles on jäänud vanad ja need, keda hoiab kinni oma kodu.
Rohkem autosid
Võru maavalitsuse transpordi ja infrastruktuuri peaspetsialist Ahti Siimon ütles, et bussiliikluse vähenemine on seotud ennekõike sellega, et inimesed kasutavad rohkem autosid ja bussiliinid ei saa riiklikku toetust.
Siimon selgitas, et mõni aasta tagasi püsis dotatsioon ühel ja samal tasemel, paaril viimasel aastal on see küll suurenenud, kuid samas on kasvanud transpordikulud, sealhulgas autokütuse hind, kindlustus, tagavaraosad, bussijuhtide palk. “Huvi on säilitada olemasolev liinide maht,” märkis ta.
Valga maavalitsuse peaspetsialist Jüri Saar ütles, et Valgamaa põhiprobleem seisneb alarahastatud ühistranspordis ja et riiklikul tasandil puudub terviklik visioon selle arendamiseks. Ministeeriumi poolt vaadatakse ühistransporti kui pelgalt liikumist punktist A punkti B, tegelikult täidab ta aga tähtsat regionaalpoliitilist rolli, eeskätt maapiirkondades elu säilitamisel ja majanduse arendamisel.
Ühistranspordi kulust kaetakse Valga maakonnas 30% piletitulust ja 70% riiklikust dotatsioonist. Viimastel aastatel on dotatsioon kasvanud u 10% aastas, vedajate kulud (kütus, kindlustus, remont jms) aga on suurenenud u 30–40%. Saar märkis, et Valgamaal on ühe sõidukilomeetri tariif Eesti suurim ehk 70 senti kilomeetri eest, aga kulusid piletihinnaga katta pole võimalik. Maakonnas on keskmine palk ja leibkonnaliikme sissetulek üks nigelamaid Eestis, samas on piletihind peaaegu sama mis muudes piirkondades. Kui analüüsida busside täitumust, siis on märgata, et pensioni- ja palgapäevadel on bussid rohkem täis – reisija on väga hinnatundlik, seega oleks vaja odavamat piletihinda.
